- Septembrist jõustunud määruse järgi peab õpilaste söögiaeg kestma vähemalt 20 minutit ja kooli päevakavas olema neile ette nähtud sama pikk aeg liikuda õues. Kuidas suuremates linnakoolides kõik õpilased söödetud-jalutatud saavad? Mida koolijuhid nii detailsest reguleerimisest arvavad?
Linlased kurdavad, et hommikuti on Pelgulinna suunas sõitev buss nii ülerahvastatud, et kõik reisijad ei mahu peale. Kas õpilased jõuavad ikka kooli?
Indrek Lillemägi,
Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi direktor
Bussid on tõesti ülekoormatud. Olen andnud sel teemal kümmekond intervjuud. Olime nii Tallinna transpordiameti kui vastutavate abilinnapeadega kontaktis juba enne kooli avamist ja oleme andnud kahe ja poole aasta jooksul teada, kui palju õpilasi mis piirkonnast tuleb. Oleme linnaga jaganud pidevalt ka õpilaste tagasisidet.
Võimaluste piires on pandud liinile pikemaid busse ja graafikuid tihendatud, tehtud paikvaatlust. Päris reageerimata pole jäetud.
Kahju on kuulda, et kahtluse alla on seatud meie piirkonda trammiliini rajamine. See on keeruline ülesanne, aga kooli haardeulatusest väljas. Enne valimisi tõmmati teema poliitvankri ette, aga oleme eri linnavalitsuste ajal seda uuesti tõstatanud.
Tippaegadel on transpordiprobleeme paljudes Tallinna linnaosades. Hoian kätt pulsil ja surun kogu aeg edasi.
Eesti suurim üldhariduskool asub pealinnast 30 kilomeetri kaugusel – Keilas. Kooli nimekirjas on koos täiskasvanute kooliga 1859 õppurit. Kas söögivahetunnid kestavadki kogu päeva, et nii suur vägi ära toita?
„Päevas on kaks pikka vahetundi, kumbki 30 minutit,“ lausub kooli direktor Kristine Laanisto. Esimese ja teise kooliastme lapsed käivad söömas ja õues kindla graafiku järgi, et kõik jõuaks mõlemat teha. Suurematel õpilastel on rohkem vabadust: nad saavad ise valida, millisel vahetunnil sööma ja soovi korral ka õuealale, spordiväljakutele, parki lähevad.
„Oleme viimase aasta jooksul koolipäeva ülesehitust põhjalikult uuendanud. Tunnid kestavad 80 minutit ja see on andnud täiesti uue hingamise nii õpetajatele kui õpilastele. Pikem tund võimaldab mõtestatumat õpet, rohkem praktilisi tegevusi ja annab aega ka õuesõppeks,“ räägib Laanisto. Õpetajad on agarad õuesõppe võimalusi kasutama ja viivad heal meelel oma tunnid majast välja.
„Õpilase koolipäev pole veninud liialt pikaks,“ rõhutab Laanisto. „Kui aus olla, siis uus määrus sobis meie õppepäeva korraldusega hästi ja kinnitas, et oleme õigel teel. Meie süsteem toetab määrust, see on win-win-lahendus nii õpilasele, õpetajale kui koolile tervikuna. Õpilased saavad süüa rahulikult, liikuda piisavalt ja on päeva lõpuks siiski värsked, mitte väsinud. Just selline peakski koolipäev olema. Suure kooli igapäevaelu tähendabki pidevat süsteemset planeerimist, eriti kui mängu tulevad riigi uued nõuded.“
Pikk puhketund keset päeva
Tartu Variku Kooli uksel tormab vastu trobikond algklassilapsi. Hoolimata vihmasabinast kihutavad nad jalgpalliväljakule. Riburada täitub õpilastega ka kooli aatrium, kus on pinksi- ja malelauad. Tüdrukud skoorivad koridoris elektroonilise tablooga korvpallinurgas.
„Sellest aastast on keset päeva pikk vahetund, mis vastavalt määrusele peaks tagama selle, et lapsed saavad söödud ja õues käidud,“ räägib Variku kooli direktor Peeter Kikas.
“On olnud aegu, mil koolidel oli rohkem autonoomiat ja vabadust. Nüüd on meid väga luubi alla võetud. Koole ja koolijuhte võiks ikka rohkem usaldada.
Peeter Kikas
Tunniplaanis ongi 60-minutine puhketund nooremale kooliastmele ja kolmveerand tundi puhkust vanematele klassidele. 585 õpilast toitlustatakse kolmes voorus.
„Õuetunde oleme teinud juba seitse aastat,“ lausub Kikas. „Need algasid hädavajadusest, kui olime remondi ajal asenduspinnal. Saatsime lapsed õue, see meeldis neile ning hakkas õpetajailegi meeldima. Õuetunnid on päevakavas nooremal astmel.“
Kas mõni õpilane saadab pika puhketunni mööda ka telefoni näppides?
„Vahetunnis ei tohi telefoni kasutada ja sellest korrast peetakse kinni,“ vastab õppejuht Kristel Kevvai. Õues telefoni kasutamist ei keelata, aga kes juba välja läinud, eelistab end liigutada. Ka koridorides olevaid spordivahendeid kasutatakse järjest enam. Kuulsin oma kõrvaga, kuidas üks väike poiss tuli õppejuhilt malelaudu juurde küsima.
Pikka vahetundi kasutatakse ka õppimiseks, ühiste projektide tegemiseks.
„Teeme vahel nalja, et täitsa kooli moodi kool, vahepeal olid ainult telefonid näpus. Nüüd on asjad muutunud,“ märgib Kikas ja lisab, et liikumispausid on kahjuks toonud ka kombe, mida varem polnud – mõnigi õpilane üritab söökla asemel kiirtoiduputkasse või poodi lipata.
„Seegi on liikumine, ütlen naljaga pooleks, aga õnneks mitte massiline,“ lausub direktor. Koolitoit on maitsvamaks ja populaarsemaks läinud pärast seda, kui tuli uus kokk, noor mees.
Pärast söömist ei tohi määruse järgi tunniplaanis olla liikumistundi, aga päriselus pole see alati võimalik. Kristel Kevvai sõnul tuleb tunniplaani tehes arvestada näiteks tõsiasjaga, et osa õpetajaid saab tööl käia kindlatel päevadel ja kellaaegadel. Õppejuhile paras pusle.
Tunnid algavad sellest aastast kell 9, nagu määruses kirjas. Hommikune hilisem alustamine näitab, et teadlased ei valeta: õpilased on rohkem ärkvel ja kohal, täheldab Kevvai. Aga päev ei tohi ka palju pikemaks minna, sest lapsed peavad jõudma huviringidesse. Kuidas siis riigi nõudeid täita?
„Koolid peavad olema loomingulised, et nõudmistega kohaneda, aga loomingut keelatakse järjest ära,“ vastab Peeter Kikas. Näiteks koolidel, kes hakkasid varem rakendama iseseisvat õppimist ja e-õpet, oli üksjagu tõestamist ja paberite ümbertegemist, et ministeerium muutusi aktsepteeriks.
„Viimase aja regulatsioonid on välja antud heauskselt selleks, et midagi paraneks, aga detaile ei peaks küll lõpuni reguleerima,“ arvab Kikas. „On olnud aegu, mil koolidel oli autonoomiat ja vabadust rohkem. Nüüd on meid väga luubi alla võetud. Koole ja koolijuhte võiks ikka rohkem usaldada. Kohalikul tasandil on koolipidajaga võimalik asjad läbi rääkida, haridusosakonna ülesanne on vaadata, et kõik sujuks. Oleme Tartus üritanud nii mõneski asjas kokkuleppele jõuda. Näiteks kunagi olid vaheajad eri aegadel, aga nüüd oleme ühtlustanud.“
Kõigile sama rauaga
Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktori Ott Ojaveeri sõnul iseloomustab viimasel ajal haridusministeeriumist tulnud õigusakte kehv kvaliteet. Võetakse vastu akte, millele täitmiseks antakse liiga vähe aega, ega tajuta, et kõigis kohtades pole võimalik nõudeid täita.
“Õigusaktid võiksid võimaldada kõigil koolidel nende täitmisel ellu jääda ning esiplaanile tuleks seada õppetöö korraldus. Jooksvalt tulevad teised asjad, mida vahetevahel timmitakse.
Ott Ojaveer
„Ministeerium üritab 1.–12. klassini ühesuguseid reegleid kehtestada, aga esimese klassi laps on seitsmeaastane, gümnasist täiskasvanu. Kas edaspidi ongi niimoodi, et 19-aastane ei tohi enne kella üheksat tööle hakata? Õppimine on ju töö,“ imestab Ojaveer.
Pikad pooletunnised söögivahetunnid on Treffneris olnud viimased 20 aastat, söögisaali mahub 120 õpilast. Aga õuevahetundi pidada ei saa, sest kooli välisuks avaneb Tartu vanalinna tänavale.
„Turvalisuse eest vastutab ikka direktor, mitte ministeeriumi õigusakt,“ toonitab Ojaveer. „Uus õigusakt sobib väga hästi maakoolidele, kus on suured maa-alad ja saab õues õppida, jalutada. Aga meil on tänav meetri kaugusel koolimajast. Kui koolil ei olegi enda maa-ala, kuidas saavad siis õuevahetunnid kohustuslikud olla? Ja kui mõni tarkpea ütleb, et ärge koolikella laske ja söömas käimine olgu sujuv, siis meie ei saa nii toimida oma hoone arhitektuuri tõttu – teel sööklasse on klassiruumid. Need on nüansid, mida ministeerium ei pea teadma, aga õigusaktid võiksid võimaldada kõigil koolidel nende täitmisel ellu jääda ning esiplaanile tuleks seada õppetöö korraldus. Jooksvalt tulevad teised asjad, mida vahetevahel timmitakse.“
Ojaveer tuletab meelde ka ammu räägitut, et vaja on eraldi seadusi põhikoolile ja gümnaasiumile. Ehk tasuks auru hoopis sellele kulutada?
„Direktiivi täitmisega pole probleemi, oleme 1385 õpilase toitlustamise ka suure määruseta ära korraldanud,“ lausub Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond. „Pikemad vahetunnid ja libiseva graafikuga hajutatult toitlustamine on juba koroonaajast. Muidu ei mahuks me ära.“
“Kõik asjad on sekundaarsed, mida reguleeritakse. Viimaste määruste valguses ongi kool koht, kus liigutakse ja süüakse, õppimine on kõrvaltegevus.
Meelis Kond
Ka õues viibimisega pole algklassimajas probleemi, ala on piiratud. Heade ilmadega, kui vahetusjalatseid pole vaja, on uks avatud igas vahetunnis ja saab minna otse staadionile. Teises majas pole õueala piiratud ja uks viib otse tänavale.
Ka Meelis Kondi häirib, et kõike reguleeritakse ühtemoodi: 1.–12. klassini ja sõltumata kooli suurusest. 20 õpilasega koolis ei saa ju tegutseda samamoodi kui tuhande õpilasega koolis.
„Koolide kõik kitsaskohad proovitakse lahendada igasuguste ülesannete andmisega,“ jätkab Kond ja tsiteerib Viivi Luike. Kirjaniku essees „Kas kaela pesta väikese või suure dekoltee jaoks?“ on vanematele juhtnöörid, kuidas teha lastest ebaküpseid inimesi: „Tehke lastele selgeks, et kool on koht, kus süüakse koolitoitu, kuid ärge kunagi neile tuletage meelde tarkust ega headust, tööd ega pingutust.“
„Nii on ka määrustega, kõik, mida reguleeritakse, on sekundaarne,“ arutleb Meelis Kond. „Ka koolitoit. Tahetakse, et see oleks kõige tervislikum maailmas, aga raha selleks pole keegi juba aastaid juurde andnud. Viimaste määruste valguses ongi kool koht, kus liigutakse ja süüakse, õppimine on kõrvaltegevus.“
„Liikuma kutsuva kooli“ nõuandeid lugedes jääb tunne, justkui oleks koolis kogu aeg töötajad, kes viivad lapsed õue, panevad mänguvahendeid paika. Aga õpetajaile on see ju täiendav koormus. Räägime õpetajate koormuse vähendamisest, aga iga selline direktiiv annab neile koormust ja vastutust juurde.
„Praegu absolutiseeritakse, et kool lahendab kõik maailma küsimused. Toitlustamise nõuetega püütakse tagada lapse tervislik toitumine, liikumistunni ja -vahetunniga lahendada kõik liikumisega seotu, aga kedagi ei huvita, mida laps sööb kodus ja kas ta eluviis on seal tervislik ja liikuv. See moodustab ju ühe osa tervikust. Kas direktiivid ikka annavad kõigile küsimustele vastused, nagu serveeritakse?“ küsib Meelis Kond.
58 klassile viis söögivahetundi
Tallinna Läänemere Gümnaasiumis on kogunisti viis söögivahetundi, et 1340 õpilast (58 paralleelklassi!) ära toitlustada. Sööklasse mahub korraga 300 inimest.
„Söögivahetunnid kestavad 20 minutit, aga majasisene kokkulepe on, et õpilased liiguvad söögisaali viis minutit enne tunni lõppu,“ lausub direktor Deniss Presnetsov.
Esimestel klassidel kestab vahetund 45 minutit, selle aja jooksul süüakse ja käiakse õues.
„Vahetunnis on uks alati avatud. Laps saab ka talvel riietuda ja õue minna, kui soovib, aga sunniviisil kedagi ei viida,“ sõnab Presnetsov. Kooliõuel tegevust jagub: seal on kaks staadionit, seikluspark, jõulinnak trenažööridega, korv-, võrk- ja jalgpalliplats.
„Poisid käivad ka vihmaga jalkat mängimas,“ ütleb direktor. Liikumisõpetajad on kordamööda vahetundide ajal õues. Kes ei taha õue minna, saab spordisaalis end liigutada või koridoris pinksi mängida.
Kuidas on lood aga Tallinna uutes riigigümnaasiumides, mis tegutsevad juba täisvõimsusel ja kus õpilasi on üle tuhande?
„Minu arust on määrus igati mõistlik, ei ole liialt piirav,“ arvab Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi direktor Indrek Lillemägi. „Mingid nõuded peab ju paika panema. Usun, et enamikus koolides vastavadki vahetunnid nendele nõuetele. Õue minna peab määruse järgi olema võimalik, aga see ei kohusta kooli.“
“Minu arust on määrus igati mõistlik, ei ole liialt piirav.Mingid nõuded peab ju paika panema.
Indrek Lillemägi
Pelgulinna riigigümnaasiumi koolipäeva keskel on kas üks pikk 70-minutiline vahetund või kaks 40-minutilist.
„See on piisav aeg, et süüa ja vajadusel ka õues käia, aga me ei kohusta kedagi õue minema. Ütleme õpilastele, et nad võivad teha väikse jalutuskäigu, mängida palli või teha iseseisvalt ülesandeid, rääkida õpetajatega,“ lausub Lillemägi. „Gümnasistid otsustavad ise. Kes sööb koolis, kes läheb poodi. Kohaliku Selveri ja Rimi klientuur kasvas, kui kool avati, aga söökla on mõnusalt täis ja vahetundide alguses on pikad järjekorrad, pärastpoole on vaba ruumi. Ära süüa jõuavad kõik.“
Ka Tallinna Mustamäe Riigigümnaasiumis lähenetakse söömisele paindlikult. Direktor Raino Liblik ütleb, et kuna tegemist on juba noorte täiskasvanutega, siis on püütud anda neile vabadust söömisaega valida.
„Vahemikus kl 11–14 on õpilasel õigus süüa,“ lausub Liblik. „Sööma tulevad nad siis, kui on võimalik või on pikemad pausid. Selles vahemikus on meil kaks pausi, mis kestavad kokku tund ja kakskümmend minutit. Selle aja sees on ka hajutamisi, näiteks mentorkogunemisi, vabatahtlikke loenguid, üritusi, konsultatsioone. Selle nimi ongi kasulik aeg.“
Gümnasiste õue ei saadeta, aga sagedasti lähevad nad sinna ise. Kui mitte jalutama või palli mängima, siis Lidlisse ikka, muheleb direktor. Ta lisab, et pauside ajal on noortel võimalik olla kehaliselt aktiivne ja seda mitmed õpilased ongi. Suurem osa eelistab siiski suhelda, puhata, tukkuda, õppida või süüa.
KOMMENTAAR
Suuri laevu on keeruline pöörata
Urmo Uiboleht, Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimees, Tartu Erakooli (TERA) juht
Eestis on väga väikesed ja väga suured koolid, keskmisi õieti polegi. Enamik lapsi õpib suures koolis, kus asju korraldada ongi keerukam.
TERA koolid on piisavalt väikesed, et olla paindlik. Meie päev on algusest peale olnud tavalisest teistmoodi korraldatud. Asju on võimalik korraldada optimaalse suurusega koolides.
Tunnen kaasa koolidele, kus on rohkem kui 500–600 õpilast. Suuri laevu on keerulisem pöörata ja nad vajavadki lootsi ja tuge. Tekivad päevakorralduslikud tõrked.
Paljudel koolidel on söögisaalid väga väikesed. Seni on olnud sööklas palju vahetusi, aga nüüd on tõstetud esiplaanile heaolu. Kui tahame, et söögiaeg mööduks rahulikult, lapsed saaksid ise valida, ongi vaja aega. 20 aastat tagasi pandi ports ette ja polnudki vaja mõelda. Muutused on tehtud selleks, et lastel oleks koolis parem.
Iga koolijuht saab koolielu korraldamisega hakkama ja kõik toimibki, aga kui keegi kaebab, jooksevad asjad grotesksesse ummikusse. Võetakse määrus ette ja hakatakse näpuga järge ajama.
Vanemate hulgas on neid, kes armastavad lugeda kõiki määruseid. Seal on aga tõlgendamisvõimalused ja siis tekivad probleemid.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas teie koolis määruse täitmine edeneb?
Ingrid Koni, Tartu Tamme Kooli direktor
Määruse täitmine läheb kenasti. Juba kevadel arvestasime sügisese päevakava kavandamisel määruses välja toodud nõuetega. Söögivahetund on 25 minutit pikk, sõltuvalt klassidest eelneb või järgneb sellele 20-minutine õueaeg.
Meil on neli söögivahetundi, mis on kooskõlas söökla mahutavusega.
Üldjoontes käivad meie õpilased meeleldi õues, eriti algklassid. Suuresti on see tänu kaasava eelarve võidu puhul rajatud mänguväljakule. Seal käivad ka suuremad lapsed, kes mängivad korvpalli, kiiguvad, liiguvad ümber maja või ajavad väliõppeklassis niisama juttu.
Probleeme poleüldjoontes tekkinud. Kui vihmased ilmad ei meelita õpilasi õue, leiavad enam kasutust siseruumide mängud. Kuna meil on päev ehitatud üles nii, et osa õpilasi on tunnis ja teised samal ajal vahetunnis (söömas või õueajal väljas), kaalume õueaja muutmist kohustuslikuks, et vähendada tundide ajal tekkinud müra ning saginat.
Riina Pauklin, Tartu Kesklinna Kooli õppejuht
Meie kool on küll Tartu mõttes pigem väike (453 õpilast), ent ka söökla on meil üsna pisike. Sestap käivad lapsed söömas kolme pika vahetunni jooksul. Eri kooliastmetel on 3. ja 4. tunni kellaajad nihkes. Korraga mahub sööklasse kolm klassi ja söömiseks oleme arvestanud 15 minutit.
Koolipäev algab meil kell 9, esimese ja teise tunni alguse ja lõpu aeg on kõikidel klassidel sama.
Esimene pikk vahetund on kl 10.30–11.10, siis käivad söömas ja õues 1.–3. klassid. Kell 10.30 lähevad sööma A-klassid, B-klassid lähevad õue. Umbes 20 minuti pärast toimub vahetus: need, kel kõht täis, suunduvad õue ja näljased tulevad sööma.
4.–6. klasside pikk vahetund on kl 11.20–12. 7.–9. klassidel kl 12.10–12.50. Alates kl 12.50-st ehk 5. tunnist on kõikidel klassidel taas tundide alguse ja lõpu aeg sama.
Meie koolil on kena liikuma kutsuv õueala, kuhu kõik jooksma ja palli mängima mahuvad. Hajutatud päevakava kasuks räägib see, et korraga ei koondu ühte kohta liiga palju lapsi: osa on tundides, osa õues, osa söömas. Koolimajas valitseb suhteline vaikus ja rahu.
Andres Laanemets, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi direktor
Sütevaka gümnaasiumis on ametlikult kaks söögivahetundi. Tegelikkuses on söömine alates koroonaajast hajutatud: klassid tulevad sööma eri ajal, mitte ainult söögivahetunnis. Konkreetse klassi söögivahetund kestab seni, kuni viimane õpilane on klassiruumi jõudnud, siis võib tund alata või jätkuda.
Õues käimine on meie õpilastele paratamatu kohustus, sest mitmed tunnid ei toimu peamajas. Tõenäoliselt tuleb igal klassil teise majja jõudmiseks päevas kord või paar 5–15 minutit värskes õhus liikuda.
Janek Riives, Põlva Kooli direktor
Põlva Kool paikneb üle valla seitsmes koolimajas.
Olulisi probleeme esinenud ei ole ning väga suuri muudatusi me tegema ei pidanud, sest õpilased sõid juba varem kahe pikema vahetunni ajal: ühel vahetunnil on söömine ja teist saab nüüd kasutada õuevahetunnina.
Praegu tundub, et kõige suuremas majas on vaja söögivahetunde pikendada, sest seal ei ole meil toit laudadele valmis pandud. Majades, kus toit on laual, saab see kenasti 20 minutiga söödud.
Lisa kommentaar