• „Ise ju teadsite, mis eriala valisite!“ on argument, millega pareeritakse näiteks emakeele- või matemaatikaõpetaja kurtmist, et töökoormus on kasvanud üle pea. Seadusega ette nähtud 35 töötundi nädalas kipuvad lisaülesannete tõttu mitmekordistuma ning töö ja vaba aja vahele piiri tõmmata on õpetajal tehnoloogiaajastul üha keerulisem.

Lõuna-Eesti väikekooli emakeeleõpetajal Riinal (nimi muudetud, kuid toimetusele teada) on Õpetajate Lehega mahti suhelda esmaspäeva õhtul kell 18.30. Umbes selleks ajaks saab ta oma töised päevatoimetused tehtud, kuigi koolipäev lõpeb teatavasti juba lõunast. Ta on ka oma kooli töökeskkonna volinik, mistõttu võib ta puhtast südamest väita: „Seadused on küll olemas, aga keegi ei kontrolli nende täitmist.“ Jutt käib õpetajale nädalas seadusega ette nähtud 35 töötunnist, millest paljudel, iseäranis emakeele- ja matemaatikaõpetajatel on raske kinni pidada. Eksamiperioodil võivad ainuüksi konsultatsioonid kuuetunnisteks venida. „Mul ei ole otseselt kohustust neid teha, aga lapsed tahavad. Nii et ei maksa õpetajale soovitada, et organiseerigu oma asju paremini,“ lausub Riina, kelle sõnul peaks emakeeleõpetaja tundide arv kindlasti erinema nende kolleegide omast, kellel tunnivälist koormust vähem – näiteks liikumisõpetajad ju kirjandeid ega kontrolltöid ei paranda. Selle ettepanekuga on pöördutud ka Eesti haridustöötajate liidu poole, kuid seni tagajärjetult. „Ise ju teadsite, mis eriala valisite,“ nimetab Riina levinud argumenti, millega õpetaja kaebustele vastatakse.

Tema hinnangul jäävad paljud õpetajad koolijuhi meelevalda ning sõltub viimase empaatiavõimest, kui tõsiselt nende muredele reageeritakse. Temal ei ole enda ülemusega selles suhtes vedanud. „Kui käisin seoses Erasmus+ projektiga õpilastega välismaal, ei saanud ma neile ju öelda, et mul on tööpäev läbi, vaadake ise, mis teete. Teismelistel tuleb kuni magamaminekuni silma peal hoida, mis tähendanuks kaheksa päeva jagu puhkepäevi,“ toob ta näite. „Mainisin seda direktorile, aga tema ainult vilistas mu jutu peale.“ Õpetaja kogemuste põhjal napib mõistmist nendel koolijuhtidel, kel pole õpetajatöö kogemust. „Mõned kohe on peast juhid, planeerivad ka kõik vaheajad täis,“ muigab ta mõrult. „Meie koolis tehti töötajatele vaimse heaolu test. Isegi psühholoog vangutas nende tulemuste peale pead.“

Korra võttis Riina endale aega ega teinud terve nädalavahetuse jooksul ühtegi koolitööga seotud liigutust. „Puhkasin oivaliselt välja. Tagantjärele tuli kõik muidugi ära teha. Selline orav rattas tormab ainult koju, sööb ja teeb kõiki asju kiiruga. Ema ega naine ta olla ei jõua,“ nendib Riina.

Olümpiaadid, koosolekud, koolitused, mitmesuguste tehniliste töökeskkondade katsetamine söövad õpetaja vaba aja ära. „Mõne asja kohta on öeldud, et see on vabatahtlik. Tegelikult on vabatahtlik sunniviisiline,“ on Riina nördinud. „Õiguskantslerilt tuleks küsida, miks on meil seadused, mille täitmisel keegi silma peal ei hoia.“

Liigne töömaht pole õpetaja isiklik probleem

Õiguskantsleri büroost vastatakse Õpetajate Lehe küsimusele, et töövaidluste lahendamisega nende amet ei tegele ja abivajajad suunatakse edasi tööinspektsiooni, mis sel aastal on haridusvaldkonna väidetavalt luubi alla võtnud.

“Kui tööväline koormus on püsivalt liiga suur, võib see viia läbipõlemise ja ka õpetajate lahkumiseni.

Vladimir Logatšev

Tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist Vladimir Logatšev möönab, et nii mõnedki haridustöötajad on koormusemurega tööinspektsiooni poole pöördunud. Enamasti on sellised olukorrad leidnud lahenduse läbirääkimistel kooli juhtkonnaga.

„Õpetaja ei pea töötama üle kokkulepitud tööaja. Töökoormus peab vastama sellele, milles on töölepingus ja töökorralduses kokku lepitud,“ toonitab ta. „Kui töö tegelik maht kujuneb suuremaks tunniväliste ülesannete tõttu, siis ei saa seda pidada õpetaja isiklikuks probleemiks, vaid koolijuhi kohustus on töökorraldus üle vaadata.“

See tähendab Logatševi väitel, et tuleb hinnata, kas õpetajale pandud ülesanded on täidetavad kokkulepitud tööaja jooksul. „Vajadusel tuleb ülesandeid ümber korraldada, koormust vähendada või täiendavas tööajas ja tasustamises selgelt kokku leppida,“ kinnitab ta.

Tööinspektsioon soovitab koolipidajatel ja -juhtidel võtta seda küsimust tõsiselt. „Seda mitte ainult seaduse täitmise, vaid ka õpetajate motivatsiooni ja vaimse tervise vaatest. Kui tööväline koormus on püsivalt liiga suur, võib see viia läbipõlemise ja ka õpetajate lahkumiseni. Töökorraldus peab olema õiglane, läbipaistev ja vastama tegelikule töömahule,“ paneb nõustamisjurist koolipidajatele ja -juhtidele südamele.

Tööinspektsioon viib haridusasutustes parasjagu läbi ka sihtnõustamist, et probleemid välja selgitada ja aidata haridusasutustel analüüsida oma töökeskkonda erapooletult ja süsteemselt. „See aitab mõista, kuidas töötajatel tegelikult läheb, millised tegurid tekitavad pingeid ning missugused muudatused võiksid töökorraldust parandada,“ leiab Logatšev.

“Õpetaja tööülesannete kokkuleppimine on koolijuhi pädevuses ja vastutada.

Liis Lehiste

Haridus- ja teadusministeeriumi õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna nõuniku Liis Lehiste sõnul on tegemist väga aktuaalse ja olulise teemaga. „Õpetajate töökorraldus on mitmetahuline ning vastutus jaguneb riigi, kohalike omavalitsuste, koolijuhtide ja õpetajate endi vahel,“ ütleb ta.

Lehiste toonitab: „Õpetaja tööülesannete kokkuleppimine on koolijuhi ehk direktori pädevuses ja vastutada. Tööandja peab tööülesandeid andes tagama, et nende maht on realistlik ning vastab kokkulepitud tööajale. Seejuures tuleb arvestada õpetaja kogemust ja kompetentsust, karjääriastet, õpetatavat ainet ning klasside ja rühmade suurust. Alustavale õpetajale on oluline jätta tööaja jooksul aega ametiga kohaneda ja vajadusel kvalifikatsioon omandada. Sellest lähtuvalt ei soovita me alustavale õpetajale anda klassijuhataja rolli (v.a klassiõpetaja) ega tööd liit- või eriklassidega.“

Karjäärimudel püüab olukorda parandada

Õpetaja töö terviklikku mõtestamist toetab tema sõnul äsja kehtestatud karjäärimudel, mis võimaldab jaotada tööülesandeid vastavalt õpetaja pädevustele. Karjäärimudeli rakendamisel saavad koolijuht ja õpetaja koostöös süsteemselt välja selgitada ning tervikvaates kujundada õpetaja rolli ja vastutusalad.

Lehiste lisab, et oluline roll töökorralduse kujundamisel on kohalikel omavalitsustel. „Mitmed omavalitsused on juba kujundanud õpetajate töö- ja palgakorralduse ümber lähtuvalt õpetaja terviktööaja põhimõttest. Täpsemad kokkulepped ongi mõistlik teha kohalikke olusid arvestades õpetajale võimalikult lähedal, see tähendab pidaja ja kooli tasandil. Üks võimalus on sõlmida kollektiivleping, mida on tehtud Tartu linnas,“ toob ta näite.

Ministeeriumi esindaja ütleb end mõistvat, et töölepingu läbirääkimistel võivad õpetajad tunda end nõrgema osapoolena ning kõikides koolides ei pruugi organisatsioonikultuur läbirääkimisi toetada. Samas on õpetajal õigus oma töötingimuste üle läbi rääkida. „Õpetaja ei pea nõustuma sellise kontakttundide arvuga, mis ei võimalda kõiki tööülesandeid 35 tunni sisse mahutada, ning kontakttundide arvu ei saa tööandja ühepoolselt määrata. Uuendatud kutsestandardites on eraldi rõhutatud õpetaja enesehoidu ja professionaalset arengut, mis eeldab teadlikkust oma õigustest, kohustustest ja võimalustest. Koolijuhtide professionaalse arengu toetamiseks on loodud arenguvestluste ja atesteerimise süsteem,“ selgitab Lehiste.

Varasemad rahvusvahelised uuringud, sh TALIS 2024, viitavad, et õpetajad tajuvad oma töökoormust sageli suuremana, kui tööandja on ette näinud. „Et paremini mõista, kuidas õpetajate tegelik tööaeg ja tööülesanded kujunevad ning kus tekivad võimalikud kitsaskohad, kavandame teha uuringu, mis annab õpetajate tööülesannetest tervikliku pildi ja aitab leida võimalusi koormuse paremaks tasakaalustamiseks,“ lubab Lehiste.

“Õpetaja töö tsükliline – on perioode, mil on rohkem tööd. Ülekoormust teatud perioodil aitavad aga leevendada koolivaheajad.

Aule Kink

Eesti koolijuhtide ühenduse tegevjuht Aule Kink ütleb, et nendeni ei ole jõudnud pretensioone õpetajate ülekoormuse kohta, kuid olles teadlik õpetajate nappusest, võib oletada, et nende vähesus on põhjus, miks mõned õpetajad on tööga ülekoormatud. „Samas on õpetaja töö tsükliline – on perioode, mil on rohkem tööd. Ülekoormust teatud perioodil aitavad aga leevendada koolivaheajad,“ sedastab ta.

Kink viitab: „Õpetajatöö on tervik ning igasugune tükeldamine ei ole üldse mõistlik. Õpetajatele kehtib üldtööaeg ning parim variant on, kui õpetaja töölepingus on kõikide tööülesannetega arvestatud. Tööleping on vastastikune kokkulepe ning kokku peaksid leppima õpetaja ja koolijuht.“

Ta soovitab palgajuhendi väljatöötamisel kaasata kogu meeskonna, et ühiselt arutataks, millised tööülesanded kuuluvad õpetaja töö hulka ning millised on täiendavad, mille eest makstakse õpetajale lisatasu. „Usun, et kui õpetaja pöördub õppejuhi ja koolijuhi poole, mured lahendatakse. Kui aga õpetaja töökoormus on tõesti väga suur ning koolijuht ei aita lahendust leida, on järgmine samm pöörduda koolipidaja poole. Koolipidaja kinnitab kooli eelarve ning loob võimalused õpetajatele töötasu maksmiseks,“ sõnab ta.

Õpetajaid premeeritakse lubadustega

Mustvee kooli õpetaja Neeme Kook nendib, et ootused õpetajaametile ja nende vastamine tegelikkusele on omaette teema. „Mõnes mõttes isegi pisut filosoofiline, sest kuskil sügaval istub kuvand 19. sajandi külakoolmeistrist, kes on kohalik autoriteet ja kelle sõnades ei kahtle keegi. Teisalt on ju igaüks, kes suudab Delfisse kirjutada vigadest kubiseva kommentaari, automaatselt ekspert. Ja need kaks vastandlikku arusaama näikse eksisteerivat kenasti koos nii mõnegi inimese peas,“ arutleb ta.

“Ministeerium ignoreerib jämedalt võttes ligi poolt meie tööst.

Neeme Kook

Õpetaja sõnul võtab ühe kontakttunni korralik ettevalmisamine vähemalt ühe astronoomilise tunni. „Kui lisada tööde kontrollimine või kui kirjutada igale kirjandile või esseele põhjalik tagasiside, siis oluliselt rohkem. Ametlikult tunnistatakse see 35-tunniseks nädalakoormuseks. Ehk siis ministeerium ignoreerib jämedalt võttes ligi poolt meie tööst,“ on ta otsekohene.

Õpetaja Kook toob välja, et nii mõneski riigis kehtib süsteem, kus õpetaja saab iga viienda aasta võtta enesetäienduseks ja taastumiseks. „Ise tunnen sellest ammu puudust, tahaks aastakese pingeid maandada. Aga pole palka – pole õpetajaid. Pole õpetajaid – pole, kes tunde annaks. Tööturul kehtivad laias laastus samad põhimõtted igas valdkonnas. Kui IT-sektoris tõstetakse palka, et paremaid inimesi palgata, siis hariduses toidetakse lubadustega,“ räägib ta.

Eesti haridusjuhtide liidu juhile Reemo Voltrile pole õpetajate ülekoormusega seotud mured mõistagi võõrad. Tema hinnangul oleks 35-tunnise nädalakoormuse juures õiglane ja optimaalne kontakttundide arv 18. „21-ga veab ka kuidagi välja,“ tunnistab ta. „Mõni nupukas muidugi ütleb, et 45 minutit tundi – see on ju 0,75 koormust. Tema arvates lõpetab õpetaja ühe tunni ja teleporteerub teise kohta. Tegelikkuses vastab õpetaja pärast tunnikella helinat ilmselt veel mõnele küsimusele, valmistub järgmiseks tunniks. 21-tunnise kontakttundide nädala ettevalmistamine võtab umbes kümme tundi. Lisaks on igal õpetajal vähemalt tunni jagu konsultatsioone.“

Ööpäevaringne internetivalve

Voltri jääb endale kindlaks: „Kõik ülejäänud tegevused, nagu koosolekud ja koolitused või arendustegevused, peaksid olema vaheajategevused!“ Paraku kiputakse neid üritusi sageli töönädalasse suruma. „Vaadatakse, et õpetajal on vaba tund, ja pakutakse, et tehku ta siis midagi muud, näiteks asendagu kedagi. Tegelikult valmistab õpetaja vabal ajal ette järgmist tundi. See tuleb välja osta, mitte nõuda seda lisatasuta! Või siis tekib küsimus, et kui mulle pannakse lisakohustusi, kas ma võin midagi tegemata jätta?“ kõneleb Voltri.

“Mis asi see ikka nii väga põleb, et ei kannata järgmise päevani oodata?! Tahad rääkida – maksa!

Reemo Voltri

Tema sõnul peaksid õpetajad end julgemalt kehtestama, seda eriti tehnoloogiaajastul, mil igaüks on eri kanaleid pidi kättesaadav sisuliselt ööpäev ringi. „20 aastat tagasi võisid lasta helistada endale lauatelefonile. Nüüd on tekkinud palju uusi suhtluskanaleid, mille kaudu saab õpetaja poole pöörduda nii lapsevanem kui kooli juhtkond ja imestada: „Mis mõttes ta pole nõus vastama?!“ Tegelikult kehtib Euroopas õigus olla digikanalitest välja lülitatud ja pärast koolipäeva lõppu puudub kohustus kirjadele või sõnumitele vastata. Mis asi see ikka nii väga põleb, et ei kannata järgmise päevani oodata?! Tahad rääkida – maksa!“ põrutab ta.

Töötundide diferentseerimist õppeainete kaupa peab ta siiski ennatlikuks ja polariseerivaks ideeks. „Ka kehalise kasvatuse õpetaja käib oma õpilastega võistlustel nii pärast tunde kui nädalavahetustel,“ põhjendab ta. „Tehes emakeele- või matemaatikaõpetajale erandeid, tekitame suure segaduse ja lõppkokkuvõttes ei võida sellest keegi.“

---

Haridus- ja teadusministeerium sõnastab probleemid õpetajate töökorralduses

Õpetaja tööaeg jaguneb vahetu õppe- ja kasvatustöö ning töölepingust, ametijuhendist ja töökorralduse reeglitest tulenevate või tööandja antud ülesannete vahel. Täistööaja korral on õpetaja tööaeg 35 tundi nädalas ning kõik tööülesanded, sealhulgas kontakttunnid, peavad sellesse mahtuma. Õigusaktides ei ole sätestatud kontakttundide hulka, mistõttu tuleb lähtuda põhimõttest, et õpetaja töö on tervik. 

Olulised soovitused õpetajate töö korraldamiseks on haridus- ja teadusministeerium sätestanud töö- ja palgakorralduse juhendmaterjalis, mis toob välja järgmised punktid.

• Õpetaja töö on tervik, õpetaja täistööaeg on 35 tundi nädalas ja palka peab maksma selle töö tegemise eest. 

• Kontakttunnipõhine tasustamine takistab rakendamast kaasaegset õpikäsitust, kus õpetaja loodav väärtus on suurem kui tunniandmine ja selle väärtuse loomiseks teeb õpetaja oluliselt rohkem, kui annab ära tunnid. Kaasaegses koolis näeme praegusest enam individuaalset ja projektõpet, kus lisaks kontakttunnile on teisigi vorme: lõimitud õpe, koostöine õpe, projektõpe jne. Kogu õpe ei toimu klassiruumis ja tunnis ning kontakttund arvestuse alusena kaotab mõtte. 

• Õpetaja töölepingus ei ole selgelt kirjas, mis peale tunniandmise on tema põhiülesanded. Seetõttu pole õpetajal kindlust töötasus, mis on üle riigi alammäära. Tänane, enamasti lisatasupõhine lähenemine ei anna vajalikku selgust.

---

KOMMENTAAR

Õpetajate koolitaja: „Läbi põlevad just ereda leegiga põlejad!“

Maili Liinev, koolitaja ja superviisor

Õpetajate koolitaja ja superviisorina puutun õpetajate ülekoormusega iga päev kokku. Eriti levinud on see alustavate õpetajate seas, sest tööd alustanud karjääripööraja või noor inimene ei pruugi ette kujutada, mida õpetaja töö lasteaias ja koolis tähendab. Karjääripööraja on teinud teadliku valiku ja tuleb paremini toime küll suure töökoormusega, aga enamik õpetajaid kurdab eelkõige selle üle, et töö tuleb koju kaasa ehk ta ei oska töömõtteid kõrvale jätta ja puhata. Oma töökorralduse teadlik analüüsimine võib aidata.

Näiteks ei osata tihti kasutada kattuvat tööaega või kaasata õpetaja abi koolis ja nii jääb oluline ressurss kasutamata. Samuti võtavad oma aja kujundav hindamine, laste arengukaardid, pere- ja arenguvestlused. Ometi peaks kõik see olema töö osa, mis peaks mahtuma tööaega. Õpetaja vajab toetust, et analüüsida, mida kõike ta päeva jooksul teeb, mis on esmatähtis ja kuhu enamik aega ja energiat kulub.

Õpetaja töö ongi väga intensiivne, aga kui inimesel ei ole enam aega ega jaksu oma pere jaoks, siis on midagi väga korrast ära. Õpetaja vajab juhtide ja meeskonna tuge, regulaarseid supervisioone ja ka riigi tasandil koormuste mõtestamist. Eripedagoogi ja emana võin väita, et põhikooli õppekava tuleb uuendada: liiga palju mahtu tekitab survet nii õpilastele, peredele kui ka õpetajale. Ideaalis võiks ka klassid ja rühmad olla praegusest väiksemad, juba see aitaks paremini iga lapseni jõuda. Kurnatud õpetaja ei suuda olla lapsega parimal moel kontaktis ega teda toetada, ometi on see haridusasutuses kõige olulisem. 

Õpetajad toovad lisaks suurele töömahule (õppetöö ettevalmistus, dokumentide täitmine, ürituste korraldamine jne) välja ka selle, et mure laste heaolu pärast on suur ja raske on mitte mõelda lapsele, kes vajab tuge. Olen soovitanud pärast tööpäeva muremõtted teadlikult maha jätta või leppida endaga kokku aeg, millal neile mõelda tohib. Toeks võib olla ka murest kirjutamine, joonistamine või oma mõtete jagamine usaldusväärse inimesega. Töö ja kodu vahel liikumise aeg – auto-või bussisõit – võiks anda võimaluse päeval juhtunu läbi mõelda, et siis oma tegemiste juurde asuda. Mõtestamine, et selline teadlik enesehoid on õpetajatöö oluline osa, aitab leida võimalusi end hoida. Enamik õpetajaid tunnistab, et nad ei mõtle iga päev enda vajadustele ja enesehoiuteemalised koolitused on neid toetanud. Olulisena toovad õpetajad välja võimaluse jagada kolleegidega muresid ja rõõme ning mõista, et nad ei ole oma muredega üksi. 

---

Maili Liinevi soovitusi õpetajale enesehoiuks

• Küsi endalt iga päev, mis on hästi, mis sind rõõmustab.

• Leia iga päev midagi, mille eest oled tänulik.

• Otsusta teha tööl väikseid pause, kus sirutad, hingad, raputad või hüppad.

• Hoolitse enda eest: joo päeva jooksul vett, söö, naudi kohvi või teed.

• Ütle kolleegile midagi head ja naerata talle.

• Ära võta midagi isiklikult, igal inimesel on oma põhjus, miks ta nii käitub.

• Ole väärikas ja luba seda olla ka teisel.

• Väärtusta head huumorit ja leia aega liikuda värskes õhus.

---

Iga aastaga paisub aina suuremaks murekohaks koostöö (õigemini selle puudumine) lapsevanematega. Etteheited, nõudmised ja segased suhted kurnavad õpetajaid väga. Õpetajad vajavad tuge ja koolitusi, et teha peredega koostööd ja olla valmis olukordadeks, mis ei vasta nende ootustele. Kogenud õpetajad ütlevad, et teevad kõik selleks, et luua usalduslikud suhted peredega kohe, enne probleeme, ning püüavad mitte seada lapsevanematele ootusi ja võtta erimeelsusi isiklikult. Koostöö peredega on lapse arengu ja heaolu jaoks vältimatu, aga probleem pole niivõrd kohtumiseks aja leidmises, kuivõrd kurnavad vestlused, mis võivad mõjutada õpetaja vaimset tervist. 

Koormust suurendab ka vajadus teha lisatööd, et saada kätte palk, mis võimaldaks tulla toime. Paljud õpetajad annavad eratunde, asendavad kolleege ja töötavad võimalusel veel lisaks. Kui lisatöö on tasakaalustav ja toetav (nt töö tantsuõpetajana), ei pruugi see olla halb, aga kui see võtab ära viimase võimaluse oma perega õhtusel ajal kohtuda, siis on tasakaal paigast ära.

Muidugi on oluline, et õpetaja mõtleks enesehoiule, aga samaväärselt mõjutab vaimset tervist organisatsioon, kus õpetaja töötab. Suhted kolleegidega ja juhtide toetus või selle puudumine määrab väga suurel määral, kas õpetaja jaksab oma tööd teha rõõmsalt. Ideaalis peaks meeskond haridusasutuses toimima tugivõrguna. Supervisioonis jõuame õpetajaga tihti punkti, kus tuleb nentida, et on aeg juhi poole pöörduda ja abi paluda. Üllatavalt palju õpetajaid tunnistab, et abi palumine on nende jaoks kõige viimane võimalus, pigem ollakse valmis töölt lahkuma kui otsima abi näiteks suhete parandamiseks kolleegiga.

Läbi põlevad just ereda leegiga põlejad. Õpetajad panustavad oma töös palju ja kui selle peale ei näe nad laste ja õpilaste arengut, töösuhted on segased, ootused õpetajale kõrged ja tunnustust vähe, on kurnatus lähedal. Olen märganud, et õpetajad teevad pigem alati rohkem. Tasakaalus püsimiseks on siiski vaja anda endast parim ja mitte töötada üle võimete. Tunne, et oled teinud õpetajana parima ja rohkem teha ei saa, on mõtteviis, mida õpetajad soovivad õppida.

Paljud noorema generatsiooni õpetajad oskavad end paremini hoida, seada piire töö ja eraelu vahel ning väljendada enda vajadusi. Nii on lasteaedades ja koolides tekkinud olukord, kus põrkuvad n-ö vanad ja uued väärtused. Paljud juhid on nõutud, sest noor õpetaja keeldub panustamast ühegi lisaminutiga ja seisab jäigalt oma õiguste eest. Siin on taas oluline meeskonnatöö: kuulata ära poolte arusaamad, täpsustada ühised eesmärgid ja leida võimalus koostöös end hästi tunda. Juhi töö on märgata, kuulata, toetada ja meeskonnatööd vedada. 

Tuletan oma koolitustel ja supervisioonidel osalejatele meelde, et eelkõige oled sa oluline endale ja oma lähedastele ning alles siis tuleb töö. Tasakaal aitab säilitada töörõõmu. Enda teadlik jälgimine on oluline, sest õpetaja töö on suurem kui töökoht ja ametijuhend. Lasteaiad ja koolid on loodud laste arengu toetamiseks koostöös peredega ja seda saab teha vaid juhul, kui seal on tasakaalus ja töörõõmsad õpetajad, kes märkavad iga last ja jaksavad nende jaoks olemas olla.