• Euroopa noorte seas näivad üha rohkem levivat äärmuslikud vaated. See annab uusi ülesandeid ka Eesti koolidele.

20. novembril möödus 50 aastat Hispaania parempoolse diktaatori Francisco Franco surmast. Meediakajastuses domineeris sedapuhku aga hoopis mure paremäärmusluse levimise pärast sealsete noorte seas. Mullu septembris avaldati näiteks uurimisfirma 40db läbi viidud küsitluse (https://elpais.com/espana/2024-09-02/un-26-de-los-jovenes-varones-prefiere-en-algunas-circunstancias-el-autoritarismo-a-la-democracia.html) tulemused, mille kohaselt leidis 25,9% 18–26-aastastest meessoost ja 18,3% naissoost vastajatest, et teatud olukorras võib diktatuur olla demokraatiast parem. Võrdluseks: Franco aega omal nahal kogenud üle 59-aastastest oli sama meelt vaid 9,3% meestest ja 6,6% naistest.

Veerand eelistab autoritaarsust

Näib aga, et Hispaania olud pole sugugi erandlikud. Nii selgitas sihtasutuse TUI Stiftung tellimusel tänavu kevadel seitsmes riigis tehtud uuring (tinyurl.com/
yeyfp72y), et autoritaarset riigikorda teatud olukorras demokraatiale eelistavaid 16–26-aastaseid noori oli üsna võrdselt Itaalias (24%), Hispaanias, Poolas, Prantsusmaal (kõik 23%) ja Kreekas (21%). Vähem oli neid vaid Saksamaal (15%) ja Suurbritannias (18%). Lisaks näitavad valimiste lävepakuküsitlused üle Euroopa, et ka paremäärmuslikuks peetavate parteide toetus on noorte seas viimasel ajal tõusuteel.

Tõsi, üksikute küsitlustulemuste pärast ei tasu veel lokku lüüa, pigem tuleks jälgida pikemaajalisi suundumusi. Palju sõltub ka uurijate kasutatud metoodikast ja küsimuste sõnastusest. Hispaania riikliku uurimisinstituudi CIS oktoobris läbi viidud küsitlus ei näidanud näiteks sugugi, et noored Franco aega kõrgemalt hindaksid kui vanemad inimesed.

Pealegi võib demokraatia tähendada üpris erinevaid asju. Mõni vastaja ei pruugigi sellest rohkem teada, kui et demokraatia on midagi head, millele on sünnis poolehoidu avaldada. Teistele seostub see rohkem või vähem vabade valimistega, kolmandate jaoks on lisaks oluline kodanikuvabaduste tagamine. Ent leidub neidki, kelle meelest hõlmab demokraatia ka majanduslike ja muude väliste tingimuste loomist, et kõik inimesed ka tegelikult suudaksid oma huvide ja väärtushinnangute eest seista. Ning lõppeks ei ütle need protsendid midagi kõige tähtsama kohta – kuidas vastajad tegelikult käituksid, kui demokraatiat peaks ähvardama oht.

Asjaolu, et noorte radikaliseerumine mitte ainult meedias, vaid ka sotsiaalteadlaste seas viimasel ajal nii palju kõneainet pakub, viitab aga ilmselt siiski vajadusele probleemi tõsiselt võtta. Õieti võiks teema meie jaoks aktuaalsemgi olla kui eespool mainitud riikides, sest näiteks Euroopa sotsiaaluuringu andmete kohaselt on Eesti elanike rahulolu demokraatiaga olnud varasemaltki alla Euroopa keskmise. Meie noorte puhul on seni kõneaineks olnud küll pigem vähene huvi valimistel osalemise ja üldse poliitika vastu kui nende toetus äärmuslikuks peetud poliitilistele jõududele. Seda enam väärib tähelepanu Kris Kärneri üllatuslik edu äsjastel Tartu linnavolikogu valimistel. Ehkki provokaatorist noorpoliitiku ähvardusi teisitimõtlejatega arveid õiendada ei pea tingimata päris tõsiselt võtma, ületab tema sõnakasutus mitmete kommentaatorite hinnangul demokraatlikus ühiskonnas sallitavaid piire. Kerkib küsimus, millega selliste poliitikute esiletõusu seletada võib.

Süüdlaste otsimine

Näiteks Hispaania noorte kasvav Franco-lembus kirjutatakse meedias sageli nende puudulike ajalooteadmiste arvele. Diktatuuriaja pärand on olnud seal aastakümneid poliitiliselt tundlik teema, mistõttu käsitletavat seda tänini koolis liiga pealiskaudselt ja ettevaatlikult. Sarnaseid etteheiteid on kuulda teisteski riikides. Koguni Kris Kärner ise kommenteeris oma Facebooki-lehel sarkastiliselt: „Tõnis Lukas oli haridusminister ajal, mil mina koolis käisin – järelikult ei saanud ta ka siis oma tööga hakkama. Enne kui süüdistate noori, vaadake peeglisse, sest just teie olete need, kes on meid selliseks kasvatanud.“

Väärib tähelepanu, et politoloogid radikaliseerumist otseselt haridussüsteemi puudujääkidega siiski seostama ei kipu. Pigem tõstavad nad esile noorte ebakindlust tuleviku ees ja umbusaldust poliitilise eliidi vastu. Noori mehi tõukavat äärmusluse poole aga hirm oma staatuse languse pärast seoses soorollide muutumisega. Need arusaamad jäid kõlama näiteks hiljutisest sellele teemale pühendatud ARTE TV saatest „Europe Weekly“.

“Eriti vastuvõtlikud on äärmuslikele ideedele noored, kes tunnevad end ebakindlalt ning tajuvad ühiskonda ebaõiglasena.

Oksana Belova-Dalton

Ka TÜ Johan Skytte instituudi rahvusvaheliste suhete teadur Oksana Belova-Dalton seostab toimuvat eelkõige paremradikaalsete ja -äärmuslike ideede levimisega, mida iseloomustavad muu hulgas autoritarism, populism, rahvusluse esiletõstmine ning teatud ühiskonnarühmade teisejärguliseks pidamine või vihkamine. „Sinna suundumusse paigutub ka Kris Kärner, kellele lisab populaarsust kindlasti ka tema aastatepikkune sotsiaalmeedia oskuslik kasutamine ja suur vaatajaskond,“ lisab ta. Ka selles osas võib leida sarnasjooni Kärneri ja teiste parempoolsete poliitikute, näiteks Donald Trumpi vahel.

Teadur rõhutab siiski, et eristada tuleks radikaale ja äärmuslasi, ehkki inglise keeles tavatsetakse mõlemal juhul kasutada terminit far right. Radikaalid tegutsevad nimelt demokraatliku süsteemi raames, äärmuslus aga eeldab selle täielikku eiramist ning ka valmidust kasutada vägivalda. Äärmuslaste praegust populaarsust seostab teadur ühiskonna polariseerumisega ning kriisidega, nagu COVID-19 pandeemia ja Vene-Ukraina sõda. Eriti vastuvõtlikud on äärmuslikele ideedele aga sellised noored, kes tunnevad end ebakindlalt ning tajuvad ühiskonna ebaõiglust ja ohtu teiste sotsiaalsete rühmade poolt. Seda ohutunnet võimendab omakorda vähene sotsiaalse mitmekesisuse kogemus, aga ka ühiskondlik keskkond, mis taastoodab eelarvamusi ja ebavõrdsuse struktuure.

„Sotsiaalse ebastabiilsuse ja ebakindluse eest süü omistamine sisserändajatele ja seksuaalvähemustele võimaldab paremradikaalsetel poliitikutel, aga ka paremradikaalsetel ja -äärmuslikel mõjuisikutel ja äärmusrühmitustel pakkuda inimestele lihtsaid vastuseid keerulistele probleemidele, paista neile tugevana ja turvalisust andvana ning seega leevendada nende hirme ja ärevust,“ selgitab Belova-Dalton. Ent kogu süüd ei saa panna ainult äärmuslastele: „Paraku tunnevad paljud inimesed, et teiste vaadetega poliitikud ei arvesta toimuvas kriisis nende muredega ja keskenduvad poliitikakujunduses teistele prioriteetidele.“

Õpetajate kogemus

Kui eeldada, et äärmuslike vaadete levimine on tingitud eelkõige sotsiaalsetest probleemidest ja rahvusvahelistest poliitilistest suundumustest, pole olukorra lahendamine ilmselgelt kooli võimuses. Ja ometi peaks too juhinduma riiklikest õppekavadest, kus hariduse alusväärtuste loetelus leiduvad muu hulgas ka demokraatia, vabadus, sallivus, sooline võrdõiguslikkus jne. Mida siis teha annaks?

“Noortel jääb sotsiaalmeedias tegutsedes vajaka kriitilisest mõtlemisest ja algoritmimustrite tajumisest.

Madli-Maria Naulainen

Madli-Maria Naulainen on Kuressaare Nooruse kooli ühiskonnaõpetuse õpetaja ning ühtlasi Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate seltsi esinaine. Oma sõnul pole ta seni äärmuslusega ei omaenda ega naaberkoolides otseselt kokku puutunud: „Võib-olla on see väiksema ja vähem anonüümse kogukonna eelis.“ Uuringutulemused ja teema meediakajastus näitavad siiski, et probleemi ei tohi alahinnata. Eriti on Naulaineni meelest põhjust muret tunda sotsiaalmeedia mõju pärast. Noored leiavad sealt endale halbu eeskujusid, neil jääb vajaka kriitilisest mõtlemisest ja algoritmimustrite tajumisest. Seetõttu on äärmusluse levimise teema olnud õhus ka õpetajate seltsi liikmete seas, ehkki igapäevaseks kõneaineks see ei ole.

Ka Viljandi gümnaasiumi direktor Juhan-Mart Salumäe kinnitab, et tema enda koolis pole äärmuslus kuigivõrd kanda kinnitanud. Küllap teadvustatakse, et sellistele vaadetele ei ole kooliperes kuigi palju kaasakõlajaid, arvab ta. Kokkupuuteid on samas olnud kurikuulsa misogüünilise sisulooja Andrew Tate’i austajatega. „Kui Tate’i austajatest noormeestega rääkida, siis võib tajuda, et nad pole saanud paarisuhete teemadel eriti kellegagi rääkida ning seal taustal on üksjagu palju väärarusaamasid. See ilmestab üldiselt äärmusluse levikut,“ märgib ta.

“Väärtused väljenduvad alati käitumises, ja kui me käitume sõnastatud väärtustele vastavalt, toetamegi nende püsimist.

Juhan-Mart Salumäe

Mõlemad küsitletud õpetajad leiavad, et kooli roll demokraatia kindlustamisel peaks seisnema suuresti positiivse eeskuju pakkumises. Naulainen arutleb nõnda: „Kool ongi ju noorte jaoks justkui miniühiskond, kus tuleb toime tulla suure hulga kaaslastega, nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega; nendega, kes meeldivad ja nendega, kes mitte. Ühiselt koolis käimine, kollektiivis toimimine, teineteisega arvestamine, sotsialiseerumine – see kõik aitab neid väärtusi kogeda ja kinnistada.“ Ühelt poolt on olulised ühiskonnaõpetuse tunnid, kus räägitakse eri valitsemisvormide plussidest ja miinustest, demokraatia toimimismehhanismidest jne. Aga alahinnata ei saa ka õpilasomavalitsust, mille kaudu kogu koolipere ise demokraatlikus protsessis osaleda saab.

Salumäe on sama meelt: „Väärtused väljenduvad alati käitumises, ja kui me käitume sõnastatud väärtustele vastavalt, toetamegi nende püsimist.“ Seetõttu on oluline, et koolielus võetaks arvesse eri huvigruppide vajadusi ja soove – näiteks keelataks solvava sõnumiga riiete kandmine ning tagataks, et sööklas oleks iga päev saadaval taimetoit ja tütarlaste riietusruumis hügieenitarbed.

Küsimusi on rohkem kui vastuseid

Kokkuvõttes saab kool küsitletud õpetajate hinnangul demokraatlike väärtuste propageerimisel omajagu ära teha. Ent nagu Naulainen rõhutab, õpetatakse ühiskonnaõpetust vaid 6., 9. ja 12. klassis ning pealegi mõjutab noori kooliga võrdväärselt ka kodu ja sotsiaalmeedia. Sellega seoses vajab tema hinnangul lahendust ka soolise hariduslõhe probleem: „Just noored mehed kipuvad olema madalamalt haritud ja kergemini mõjutatavad.“

Õpetajate vahendatu tekitab aga ka uusi küsimusi. Kas näiteks suurlinnakoolide olukord on võrreldav Kuressaare ja Viljandi omaga? Millist rolli mängib õpilaste emakeel ja sotsiaalne taust? Kas demokraatlikud juhtimis- ja koolielu tavad on ikka juba kõikjal au sees? Igal juhul väärib hoogu koguvas avalikus arutelus vaba ühiskonna tuleviku üle tähelepanu ka koolide roll.