30. jaanuaril toimus Tallinna vanglas eesti kirjanduse päeva puhul riigikeele tund, kus keeleõpet rikastati haarava lauamänguga. Selline lähenemine aitab õppijal keeles avaneda, toetab eneseväljendusoskust ning kaasab ka neid, kes oskavad eesti keelt kehvasti. Kultuuri ja loovuse sidumine keeleõppega näitas, et ka kinnises õpikeskkonnas võib keeleõpe olla tähenduslik ja arendav.

Õpimotivatsiooni hoidmine ja usalduse loomine on iga tunni kese. On õppureid, kes tulevad tundi skeptiliselt või ükskõikselt. Samas on motivatsioon vanglas muutuv nähtus. Kui inimene kogeb, et temasse suhtutakse lugupidavalt ning temalt ei oodata täiuslikkust, vaid pingutust, hakkab hoiak tasapisi muutuma. Sageli tekib esimene murrang hetkel, mil õppija saab aru, et ta suudab tõlke ja abita midagi ise öelda ja mõista.

Eesti kirjanduse päeva tähistamine andis hea võimaluse siduda keeleõpe kultuuri ja mängulisusega. Tunnis kasutatud lauamäng võimaldas kinnistada teadmisi eesti kirjandusest, laiendada sõnavara ja harjutada suhtlemist eesti keeles. Ülesanded hõlmasid nii klassikalisi autoreid ja kirjandustermineid kui ka igapäevakeele teemasid, pakkudes võimalust siduda varasemaid teadmisi loogilise mõtlemise ja isiklike kogemustega. Eriti palju elevust tekitasid ülesanded, kus sõnu tuli edasi anda miimika abil.

Mänguline õppemeetod lõi keeleõppetunnis pingevaba õhkkonna, mis soodustas aktiivset osalemist ning vähendas keelebarjääri. Õppijad arutlesid vastuste üle, kuulasid kaaslaste arvamusi ja toetasid üksteist. Tagasiside põhjal peeti sellist lähenemist vaheldusrikkaks ja julgustavaks ning toodi esile selle mõju keelekasutuse vabamaks muutumisele. Tunnis kasutatud keeleõppemängu „Avame kaardid“ on loonud integratsiooni sihtasutus.

Keeleõpe vanglas toetab kinnipeetava liikumist õiguskuuleka ja iseseisva elu poole

Keeleoskus areneb vanglas sageli aeglaselt, kuid siiski märgatavalt. Seda mõjutavad eeskätt õpikeskkonna piirangud: keeleõppijad ei pääse ligi internetipõhistele keeleõppekeskkondadele ja -vahenditele ning võimalus keeleoskust iseseisvalt ja mitmekesiselt arendada on piiratud.
Keeleoskuse areng vanglas ei väljendu alati eksamitulemustes või grammatikaoskuses, vaid hoopis suhtumises. Õppija, kes alguses vaikib või segab tundi, hakkab tasapisi kaasa mõtlema, küsima ja isegi ootama järgmist tundi. Kaua haridusest eemal olnul aitab keeleõpe kujundada õpiharjumust ning loob eduelamuse.

Keeleõppija vajab sõltumata keskkonnast loovat lähenemist. Ka vanglas töötavad kõige paremini praktilised ja õppijakesksed õppemeetodid: vestlus, rollimängud, lauamängud, elulised situatsioonid ja huumor. Õppurid hindavad selgust, ausust ja vahetut tagasisidet. Kui õppemeetod tekitab elevust, on õppurid motiveeritumad õppes osalema.

2025. aastal osales riigikeele tasemekursusel kokku 262 kinnipeetavat, kellest 30% lõpetas kursuse edukalt, 27% jätkas õpinguid ja 43% katkestas need. Lisaks toimusid Euroopa Liidu kaasrahastusel kõigis vanglates keelekohvikud ja lõimumistegevused. Keelekohvikutes osales 290 ning lõimumistegevustes 330 kinnipeetavat.

Keeleõpe vanglas ei ole privileeg, vaid investeering. See ei teeni üksnes õppuri, vaid kogu ühiskonna huve. Inimene, kes oskab keelt, saab paremini aru reeglitest ja suudab suhelda ametnike ja tööandjatega. See toetab õiguskuuleka tee leidmist. Keeleoskus vähendab tõrjutust ja kasvatab vastutustunnet.

Laiem eesmärk ei ole ainult keelt õpetada, vaid toetada inimest tema naasmisel ühiskonda. Iga lause, mille õppija suudab eesti keeles välja öelda, on oluline samm selle poole, et ta ei jääks ühiskonnaelust kõrvale.
Tänan oma õpilasi Tallinna vanglas, kes osalesid omapärases tunnis ning aitasid õppetööd huvitavamaks teha!