Teeme läbi järgmise teekonna. Pühapäeva õhtul on olemine veidi kahtlane. Esmaspäeva hommikul inimene ärkab, keha on raske, pea tinane. Ta püüab seda kõike ikka ignoreerida. Läheb tööle, aga saab ruttu aru, et see oli viga, sest külmavärinad raputavad täie jõuga. Ja kuidagi ei õnnestu neid Kunksmoori kombel nautida. Annab teada, korraldab tunnid, vaarub koju. Kõik tunnevad kergendust – üks nakataja vähem –, ehkki kool on praegusel ajal ju niigi pisikupesa.
“Et vormistada haigusleht, on vaja anda üksikasjalik ülevaade. Ausalt, ei mäleta, mida kõike teada taheti.
Tahaks ainult magada
Terve esmaspäeva audis, jaksab ainult magada. Kui jälle jalad all, on tuhat vastamata kirja. Vaja välja mõelda, mis saab järgmise päeva tundidest. Töö ju täiskohaga. Õnneks on vapraid asendajaid, kes veel rivis.
Järgmisel päeval püüab end putitada, puhata, aga pool aega läheb arvutis. Lisaks üritab oma perearsti kätte saada. Viis minutit liftimuusikaga ooteliini, kus rahustavalt kolmes keeles öeldakse, et kõik liinid on hõivatud. Siis kõne katkestatakse. Nii mitu korda. Siseneb terviseportaali ja sealt e-perearstikeskusesse. Ei, nii lihtne see pole. Kõigepealt peab andmeid uuendama. Mitu korda kõike kinnitama, küpsiseid lubama. Siis viimaks!
Et vormistada haigusleht, on vaja anda üksikasjalik ülevaade: millal täpselt haigeks jäid, kui palju on palavik, kas tegu on ägeda viirushaigusega, kas töö on istuv, füüsiline või mõlemat, graafiku alusel ja mis kõik veel. Ausalt, ei mäleta, mida kõike teada taheti. Siis!
“Asendaja on kuldaväärt, aga tegelikult valmistab tunnid ju ette haige õpetaja, kes selle eest tasu ei saa.
Kannatus võib kaduda
Kulub aega. Helistab õde ja ütleb, et kuna haigusleht vormistati hiljem, kui töölt koju jäädi, siis nad seda kinnitada ei saa. Sellised on nende reeglid. Haige inimene kaotab kannatuse ja muutub ebaviisakaks. Ta saab aru, et see õnnetu õde pole kõike seda välja mõelnud, aga VABANDAGE, MIDA??? Asjale keeratakse veel mitu vinti peale, kui õde ütleb: „Ega me ju tea, kas te päriselt üldse haige olete?“ Taevas hoidku, mis on see nende asi, isegi kui keegi otsustaks vabatahtlikult oma elu keeruliseks muuta ja niigi nirus palgas kaotada? Ja kuidas seda siis üldse veel tõestada, kui kõik käib nii või naa virtuaalselt, portaali kaudu? Perearst on ju kindlalt ja kiivalt õdede kaitsva liini taga peidus, tema tabamine oleks juba jackpot. Tagantjärele on muidugi emotsionaalse plahvatuse pärast piinlik. Ligi pool sajandit siin ilmas elatud ja end ning pereliikmeid ikka aeg-ajalt ravitud. Nüüd siis manguda haiguslehte ja kuulata, kuidas nooruke õeke sulle jutustab a-d ja b-d – et ikka jooge palju sooja jooki jne … Ja kui vaja, alandage palavikku. Kuulad kõrvad ludus ja püüad nõmeduse ja alanduse (mitte palavikualanduse!) üle elada.
Õpetaja, sa oled ju pisikupesas harjunud. Ära jää haigeks! Või kui, siis nagu ikka kombeks – vaheajal! Aga mis siin halada, homsed tunnid tuleb ette valmistada ja asendajale saata!
PS Lahked asendajad on kuldaväärt. Aga tegelikult valmistab tunnid ju ette haige õpetaja, kes selle eest tasu ei saa.





Lisa kommentaar