„Reede!“ hõiskab suur osa tööinimestest kontoris, sotsiaalmeedias või mõtteis, kui ihaldatud nädalavahetus viimaks käeulatuses on. „Vaheaeg!“ hõiskavad lapsed ja nende vanemad, teadmata sealjuures, et hulgal õpetajatest pole mingit vahet, millise nädalapäeva või pühaga parasjagu tegu on. Võib juhtuda, et õige trall nädalavahetusel alles lahti läheb, sest siis on emmel-issil aega e-kool üle vaadata ja järeldusi teha. Alati ei saa neid järeldusi ainult enda teada jätta. Võib juhtuda, et mõni detail tahab üleküsimist või vaidlustamist – ja milleks ometi on meil tänapäeval terve plejaad digitaalseid suhtluskanaleid kui mitte nende operatiivseks kasutamiseks? 

Vähemalt selles on õpetaja ja ajakirjanikutöö (tean, millest räägin, sest olen viimast ametit pidanud üle 30 aasta) sarnased: sa oleksid justkui ööpäev läbi valves, kui keegi tahab kurta, abi paluda, küsida, toriseda. Enamasti teeb ta seda nii enda kui sinu vabast ajast. Neljas võim või maa sool, inimeste teenistuses pead sina vankumatult seisma, kui see nõuab ka enesesalgamist või järeleandmisi pereelu ja vaba aja arvelt. Kuni kokkuvarisemiseni. Kuid haridustöötajate liidu juhil Reemo Voltril on sõnum: kes tahab väljaspool tööaega suhelda, see maksku, sest õigus digiseadmetest eemal olla on ka õpetajal.

Seadus näeb õpetajale ette 35-tunnise töönädala. Tegelikkuses võib tundide arv koguni kahekordistuda, kui teha oma tööd missioonitundega: konsultatsioonid, olümpiaadid, õppekäigud, ekskursioonid, koosolekud, koolitused … Nimekiri õpetaja tasustamata töödest näib lõputuna ning kui tahta sinna potentsiaalselt lisada veel sõnaline tagasiside õpilaste kirjalike tööde kohta, siis vilgutab läbipõlemisalarm juba õige hoiatavalt. Suure tõenäosusega näeb õpetaja oma isiklikke lapsi tunduvalt harvemini kui õpilasi.

“Seadus näeb õpetajale ette 35-tunnise töönädala. Tegelikkuses võib tundide arv koguni kahekordistuda.

Koolitaja ja superviisor Maili Liinev toob tänases lehes välja, et õpetajad ei julge abi paluda ning üritavad oma koormat enamasti ise kanda, tassides turjal ka nii mõnegi lapse muret, mille lahendamine pole tegelikult tema vastutusalas. „Korralda siis oma tööd paremini!“ ja „Ise sa selle eriala valisid!“ on märkused, mis enesekehtestamiseks vajalikku söakust tekitada ei lase, eriti kui need kõlavad koolijuhi suust. Et staažikas õpetaja oma koorma all kokku ei vajuks, tuleks tal ilmselt pöörata pilk noorema kolleegi poole – tema poole, kes ta on piisavalt naiivne selle jaoks, et eraelust loobumist mitte enesestmõistetavaks pidada, ning kes seda koolijuhile ka selgelt väljendab. Nagu selgub, erinevad põlvkonnad selles osas suuresti.

Kas ja kui palju kergendab õpetaja koormat rakendatav karjäärimudel, selgub ajapikku, ent ühe õpetaja tänases lehes välja käidud ning mitmes riigis rakendatud mõte võtta iga mõne aasta tagant enesetäiendamiseks ja -kogumiseks vaheaasta oleks kindlasti tõhus viis tuua kooli (tagasi) inimene, kelle silmad oma tööd tehes säravad.