• Tartus 8.–10. aprillini toimunud teisel humanitaarteaduste aastakonverentsil tugevdasid teadlased kogukondlikke sidemeid, tutvustasid uurimistulemusi ja mõtisklesid oma ühiskondliku rolli üle.

Eesti humanitaarteadlaste aastakonverentsid (EHAK) kutsusid 2023. aastal ellu viis ülikooli ning neli teadus- ja arendusasutust, et soodustada kollegiaalset läbikäimist ja teaduslikku diskussiooni. Juba esimene konverents 2024. aasta aprillis kujunes Tallinna ülikoolis tõepoolest suureks humanitaarvaldkonna inimeste kokkutulekuks.

Selleaastane EHAK kandis pealkirja „Hic sunt dracones. Humanitaarsed maailmad“. Korraldajad kutsusid esinejaid kirjeldama Eesti humanitaarteaduste maailma, selle piire ja suhteid teiste maailmadega. Ent küsima ka, mida humanitaar üldsusele pakub ja kuidas tema pakutavat ühiskonnas väärtustatakse. Suurem osa konverentsist peeti Eesti Rahva Muuseumis, üks plenaarettekanne ka Tartu ülikooli aulas.

Esindatud olid kõik Eesti evalveeritud teadusasutused, kus humanitaariaga tegeldakse. Kolme päeva jooksul peeti 252 suulist ettekannet, esitleti 19 stendiettekannet, toimus üheksa ümarlauda ja neli praktilist töötuba. Tänavuse peakorraldaja, TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaani Riho Altnurme kinnitusel registreerus konverentsile 555 osavõtjat, lisaks neile käis üritustelt läbi veel kümneid viimase hetke tulijaid. Arvestades, et humanitaarteadlasi on Eestis Altnurme hinnangul üldse kokku tuhande ringis, on see tähelepanuväärne arv. Tõsi, lisaks teadlastele oli osavõtjate seas ka näiteks muuseumitöötajaid ja üliõpilasi.

Hea seltskond

Neil päevil ERM-is ringi jalutades võis humanitaartaustaga inimene igal sammul kokku sattuda õpingukaaslaste või endiste kolleegidega, lisaks aga paljude tuntud kirjanike ja teadusinimestega. Tõsi, nii esinejate kui kuulajate seas näisid veidi alaesindatud olevat pensioniealised humanitaarid.

Ehkki humanitaarteaduste aastakonverentsist osavõtjate taust oli nii teadusharude, põlvkondliku kuuluvuse kui akadeemilise positsiooni poolest kirju, keskenduti seal ühendavatele ja kollegiaalset solidaarsust tugevdavatele teemadele. Selline mulje jäi Õpetajate Lehe ajakirjanikule eeskätt, jälgides reede pärastlõunast ümarlauda, kus olid kõne all humanitaaria ühiskondlik roll ning vahekorrad ja koostöövõimalused teiste teadustega. Teadlaste igapäevamurede arutelu kujunes seal õige avameelseks, valitses vaba ja mõnel hetkel ülemeelikki õhkkond.

Vennastumisvõimalusi pakkusid muidugi ka kohvi- ja lõunapausid, aga ka neljapäeva hilisõhtune koosviibimine veinibaaris Vein ja Vine. Konverentsi ühe peakorraldaja, TÜ professori Riho Altnurme sõnul oli viimase omanik hiljem koguni helistanud, et meeldiva seltskonna eest tänada.

Fookuses interdistsiplinaarsus

Korraldajate eesmärk oli soodustada ka eri valdkondade teaduslikke kontakte ja koostööd. See pole just kerge ülesanne, sest ajaloolased, filoloogid, filosoofid ja kultuuriteadlased lähtuvad kõik küllaltki erinevatest metoodilistest ja teoreetilistest traditsioonidest, ka nende uurimisteemades on sageli vähe ühist. Konverentsi programmistki hakkab silma, et suur osa ettekandepaneelidest pühendus sedapuhku siiski üheleainsale teadusharule.

“Ma usun, et siit tuleb palju millegi ühiselt tegemise algeid.

Riho Altnurme

Ometi leidus tõepoolest ka terve hulk interdistsiplinaarseid sektsioone, millest üks oli näiteks pühendatud surmaga seotud teemadele ning teine inimeste ja looduse vahekorrale. Altnurme selgitab, et mõnikord sekkusid korraldajad, kes suunasid sarnaseid teemasid väljapakkunud teadusharude esindajad ühte ruumi. Tagasiside oli enamasti hea. Altnurme ise võttis osa vennastekoguduse teemale pühendatud sektsioonist, mille ettekannete kuulajate seas oli nii teolooge kui kirjandus- ja keeleteadlasi: „Nad tõdesid kõik rõõmsalt, et peaksime midagi koos tegema. Ma usun, et siit tuleb palju millegi ühiselt tegemise algeid.“

Teadusharude piiride ületamise teemadele oli pühendatud ka üks kolmest konverentsi plenaarettekandest. Tartu ülikooli arheokeemia professor Ester Oras rõhutas, et piirduma ei peaks erialade koostöövõimaluste otsimisega, vaid tuleks näha ka võimalusi need ühte põimida. Sellise transdistsiplinaarse lähenemise elav näide on ta ise. Pärast doktorikraadi kaitsmist arheoloogias hakkas Oras nimelt õhtuti põhikooli õpiku abil keemiateadmisi meelde tuletama. Nüüdseks võimaldab tema pädevus kahes teadusvaldkonnas leida uusi võimalusi arheoloogilise leiumaterjali analüüsimiseks, millest esineja ka mitu värvikat näidet tõi. Teisest küljest käsitlesid Oras ja mõned teisedki esinejad ka inter- ja transdistsiplinaarse uurimistööga seotud kitsaskohti. Kuluaarivestlustes aga kuuldus sellega liialdamise pärast kriitikatki.

Teised plenaaresinejad keskendusid siiski omaenda uurimisteema tutvustamisele, mida nad tegid auditooriumi erialaselt kirjut tausta arvestavas populaarses laadis. TÜ eesti kirjanduse kaasprofessori Jaak Tombergi teema oli ulmekirjanduse ja tegelikkuse seosed ning Underi ja Tuglase kirjandusinstituudi juhtivteadur Kristi Viiding rääkis pilkekirjandusest varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal.

Humanitaar ühiskonnas

Teine rohket vastukaja pälvinud teema oli humanitaaria roll ühiskonnas. Reedesel ümarlaualgi tõsteti esile, et nii laiem üldsus kui ka reaalteadlased kipuvad humanitaarteadusi mõnikord alavääristama. Kõlama jäi seisukoht, et humanitaarid peaksid oma panuse selgitamisel ühiskonna toimimisse ise rohkem vaeva nägema. TÜ anglistika professor Raili Marling tõdes seejuures, et varasemalt oli kultuur ühiskonnas sakraliseeritud ja selle tähtsust ei olnud kombeks vaidlustada. Seetõttu pole humanitaarteadlased paraku harjunud oma tegemisi avalikkusele tutvustama.

Riho Altnurme kinnitab, et humanitaaride ühiskondlik panus oli konverentsil korduvalt jutuks. Juba avamisel viitas sellele tunnustavalt videotervitusega esinenud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, hiljem kerkis sama teema üles mitmes ettekandes ja teemakohases ümarlauas.

“Teadus peab olema kõrgel tasemel, aga ka ühiskonnale kasulik.

„Eks muidugi esineb ikka veel arusaama, et ma teen seda, mis teen, ja kui see on väärt, eks see leitakse siis ka üles ja seda kasutatakse. Aga tänapäeval suunab kogu teaduse rahastamise süsteem mõtlema, mis sinu teadmistest kasu on,“ vahendab Altnurme konverentsil kuuldut. Ta lisab, et mõned teadlased võivad peagi hakata muretsema sellegi üle, kuivõrd on neil edaspidi üldse võimalik rahulikult alusteadustega tegeleda.

Ent mündil on ka teine pool. Loovpraktika ümarlaual rääkisid oma probleemidest humanitaarid, kelle uurimistööl on praktilised väljundid. Selgus, et näiteks ühiskonnas laia huvi tekitanud dokumentaalfilmide tegijate panust ei ole omakorda teadusmaailmas hinnatud, sest seda on peetud liiga populariseerivaks.

Altnurme resümeerib: „Igale teadlasele öeldakse tänapäeval, et ta peab tegema kõrgel tasemel teadust. Aga teiseks peab tema teadus olema ühiskonnale kasulik ja arusaadav. Suund, et sa pead tutvustama ja populariseerima, on järjest tugevam.“ Need osalt vastukäivad ootused tulid tema sõnul konverentsil korduvalt esile.

Veel üks Altnurme jaoks kõlama jäänud probleem oli avaliku debati muutumine nii teravaks ja valusaks, et tekivad kõhklused oma arvamuse väljaütlemisel. „Humanitaarid on poliitikasse sekkumisel teinekord küllalt ettevaatlikud. Tänapäeva sotsiaalmeedia maailm ei ole see, kuhu tahaks meelsasti minna inimene, kes on kõrvalt näinud, kuidas seal toimitakse,“ nendib ta.

Kohtumiseni Tallinnas

Konverents lõppes autasustamistseremooniaga. Eesti teaduste akadeemia andis nimelt esmakordselt välja kaks 5000-eurost preemiat eelmise kahe aasta jooksul valminud teadustöö eest humanitaarteaduste alal. 16 kandidaadi seast osutusid laureaatideks Margus Ott ja Kristiina Ross, autasusid oli tulnud üle andma teaduste akadeemia president Mart Saarma.

TÜ teaduri, EMÜ nooremteaduri ja TLÜ külalislektori Oti puhul märgiti ära tema neljast monograafiast koosnev seeria „Mõisted, mille järgi me oleme ja elame. Humanitaarteaduste ja filosoofiapärimuste ristumiskohti“. Eesti keele instituudi juhtivteadur Ross pälvis aga tunnustuse tööde tsükli „Eesti kirjakeele kujunemine saksa kultuuri mõjuväljas“ eest.

“Keskenduti kollegiaalset solidaarsust tugevdavatele teemadele.

Lisaks kuulutati välja Torontos asuva väliseesti muuseumi poolt üle aasta välja antava Arved Viirlaiu kirjandusauhinna laureaadid. 2022. aastal asutatud preemiaga tõstetakse esile Eestit ja eestlust mõtestavaid ilukirjandusteoseid. Tänavu pälvis selle Lilli Luuk romaani „Ööema“ eest, noorsookirjanduse eripreemia sai aga romaani „Eestluse valem“ autor Ene Sepp.

Järgmine Eesti humanitaarteaduste aastakonverents on kavas 19.–21. aprillini 2028 Tallinnas. Võõrustajateks on sedapuhku Eesti muusika- ja teatriakadeemia, Eesti kunstiakadeemia, eesti keele instituut ning Underi ja Tuglase kirjandusuuringute keskus. Seniks saab konverentsi kodulehel ehak2026.ee/ee/ehak/ järelvaadata tänavusi plenaarettekandeid.

---

---

OSALEJATE MULJEID

Millised olid teie ootused EHAK-i suhtes ja kas need täitusid? Millised mõtted ja tunded konverentsilt kõlama jäid?

Timur Guzairov, TLÜ humanitaarteaduste instituudi teadur:

„Kui pakkusime koos Kristo Nurmisega välja vestlusringi „Nõukogude ajaloo uued allikad“, ei olnud meie eesmärk üksnes oma leide jagada. Pigem kutsusime arutlema ja kogemusi vahetama – lootuses õppida midagi uut ja võib-olla ootamatut. Sellise hoiakuga osalesin konverentsil iga päev ja igas sektsioonis. Positiivne oli, et EHAK-il astus üles rohkelt doktorante. Mul on hea meel, et paljud ettekanded – niihästi ajaloost kui ka filosoofiast, kunstist ja kirjandusest – tekitasid küsimusi, mida sain esitada nii aruteludes kui ka kuluaarivestlustes. Kolme päeva jooksul ilmnes selgelt vahetu suhtluse väärtus.

Tahaksin veel üht aspekti esile tõsta. Väga oluline oli bakalaureuse- ja magistriüliõpilaste kaasatus. Tulla Eesti Rahva Muuseumi, sealhulgas ka väljastpoolt Tartut, ja kuulda ettekandeid – kõik see osutab EHAK-i tegelikule sisule ja sügavamale tähendusele. Vestlustest mõne üliõpilasega jäi mulje, et lisaks teadmiste täiendamisele tuntakse teravat vajadust sisuka intellektuaalse suhtluse järele – ja samas ka puudust sellest.

Kas EHAK suutis seda teadusliku arutelu vajadust rahuldada, toetada ja edasi arendada? – Dum spiro, spero.“

---

Katariina Sofia Päts, TÜ ajaloodoktorant:

„Minu ootused on isegi ületatud. Kui nii palju alasid on koos, on alati oht, et üldistatuse määr muutub nii suureks, et tegelikult pole kuulduga midagi ette võtta. Aga olen kuulnud siin väga põnevaid ettekandeid. Tegelikult kõik sektsioonid, kus ma käinud olen, on olnud väga head.

Kõige paremini on minu jaoks töötanud just need, kus teemad omavahel haakuvad. See tervik, mis võimaldab kaks tundi mingile ühisosale keskenduda, on väga väärtuslik.

Alati on vaja rohkem aega ja raha, aga ka inimlikku koostööd. Minu jaoks on oluline selliste kohtade olemasolu, kus saab niimoodi kokku tulla. See sisendab enesekindlust, tuletab meelde, et sa ei ole üksi, et sarnaselt mõtlevaid inimesi on tegelikult palju. Minu meelest oli see oluline efekt, mille see konverents andis  – saada kokku inimestega, kellega võiks väga palju rohkem kokku saada.“