• Pool aastat tagasi panin pealkirja “Kui päriselu ei mahu paragrahvi sisse” arvamusloole, milles kirjutasin kohalike omavalitsuste omavahelisest kulude hüvitamisest. Nüüd kirjutan kooligruppide õppekäikude rahastamisest. Sõnum on sama: seadus ütleb üht, ent elu on läinud teist teed ning kõige olulisem on leida lahendused selliselt, et lapsed kannatajateks ei jääks, kirjutab Kairi Kaldoja ERR-i arvamusportaalis.

Millest kõik algas? 2025. aasta oktoobris pöördus üks lapsevanem haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) poole murega, et koolis tuleb tasuda liikumistundide raames toimuva ujumise, suusatamise-uisutamise eest, raha küsitakse töövihikute eest ning lapsevanemad on pidanud ostma koolile isegi kontrolltöid.

HTM palus Tallinna linnal kui koolipidajal asjaolusid selgitada, rõhutades, et seadus näeb õpilasele ette tasuta õppe õppekavas ettenähtud õppe- ja kasvatustöö läbimisel. Tallinna haridusamet kinnitas vastuses HTM-ile, et tegevus koolis ei olnud õige ja ta on palunud selle lõpetada.

Haridusamet tegi koolile ka ettekirjutuse. Vaatamata sellele saatis toonane koolijuht vanematele kirja, milles märkis, et HTM tegi kaebuse tõttu koolile ettekirjutuse ja kool lõpetab viivitamatult kõik õppekava rikastanud tegevused. Koolijuht märkis oma kirjas ka seda, et kool “ei tohi“ enam korraldada midagi, mis pole lastele tasuta.

“Väide, et HTM on keelanud õppekäigud, teatri- ja kinokülastused, esmaabikoolitused, suusa- ja ujumistunnid õppetöö ajast, ei ole õige.

Sellist sõnumit ei olnud koolile andnud HTM ega Tallinna haridusamet, see oli toonase koolijuhi täiesti meelevaldne tõlgendus. Väide, et HTM on keelanud õppekäigud, teatri- ja kinokülastused, esmaabikoolitused, suusa- ja ujumistunnid õppetöö ajast, ei ole õige. Ent sellest sai alguse sündmuste edasine käik. Tagantjärele võib koolijuhile isegi tänulik olla, et ta andis võimaluse vana murekohta taas selgitada.

Mis edasi juhtus?

Avalikkuse huvi teema vastu üha kasvas. Küsiti, mis juhtus, mis muutus, miks nii ootamatult “keelati ära” muuseumid ja ujumistunnid. Sõna võtsid koolijuhid, haridusinimesed ja lapsevanemad ning levis narratiiv, justkui oleks Eesti hariduses toimunud midagi enneolematut – minister keelas käia muuseumis.

Emotsionaalne arutelu on tipnenud sellega, et HTM-i nähakse põhjusena, miks kultuuriasutuste külastatavus on langenud ning koolid ega vanemad ei saa pakkuda lastele parimat võimalikku haridust. Kuid jätame nüüd emotsioonid kõrvale ja vaatame õigusruumi, et aru saada, kui n-ö enneolematu see praktika tegelikult on.

1992. aastal vastu võetud põhiseaduse § 37 näeb ette, et õppimise kohustuslik osa on õppemaksuta. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) võeti vastu aastal 1993 ja selle § 8 nägi ette, et riigi- ja munitsipaalkoolides ei võeta kooli õppekava ulatuses õppemaksu. 2010. aastal võeti vastu uus PGS, mis muutis rahastamismudeli ühemõtteliseks, sätestades, et koolipidaja katab kõik kooli tegevuskulud ja õppekava täitmiseks vajalikud tegevused peavad olema lapse ja vanema jaoks tasuta.

Hetkel kehtiv PGS näeb ette täpselt samad põhimõtted. Praeguse teema kontekstis on kõige olulisem aga PGS-i § 82 lg 11, mille järgi ei tohi kooli õppekava alusel toimuvas õppes osalemise eest nõuda kaasrahastamist. Küll võib kaasrahastamisel kulusid katta õppekavavälise tegevuse puhul. Sel juhul on oluline, et kooli põhimääruses on vastavad tingimused märgitud.

Õppetegevuste sisustamisel aitab põhikooli riiklik õppekava, milles kultuuriõpe on tähtsal kohal. Riikliku õppekava alusel koostab iga kool oma õppekava, milles kirjeldab õppe rõhuasetused ja tegevused õppekava täitmiseks. Selles arvestatakse kooli ja paikkonna eripära, vanemate ja õpilaste soove ning kasutatavaid ressursse. Kooli õppekava koostamisel osalevad nii õpetajad, õpilased kui ka vanemad. Neil kõigil on võimalik kaasa rääkida, milliseid õppekäike või muuseumiõpet plaanitakse ning millise eelarvega.

“Eesti õigusruum on kohustusliku õppetegevuse rahastamise kohta püsinud sama üle 30 aasta. 2025. aasta sügise juhtum on kannapöördest kaugel.

Võib veel lisada, et Eesti jaoks siduvad rahvusvahelised õigusaktid – ÜRO lapse õiguste konventsioon, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimene protokoll, Euroopa sotsiaalharta – näevad samuti ette õiguse tasuta haridusele.

Kõike seda arvestades on Eesti õigusruum kohustusliku õppetegevuse rahastamise kohta püsinud sama üle 30 aasta. 2025. aasta sügise juhtum on kannapöördest kaugel.

Kuningas on alasti

PGS-i § 82 lg 3 järgi katab munitsipaalkooli kulud kooli pidaja. Riik maksab haridustoetust kohalikele  omavalitsustele, kes liidavad juurde enda osa ja kujundavad oma koolide eelarved. Seda, kui palju on riik aastati erinevatele omavalitsustele haridustoetust maksnud, saab näha Haridussilmast.

Suurima osa, ca 84 protsenti haridustoetusest moodustab õpetajate töötasu. Omavalitsuse kanda jäävad koolihoone ülalpidamise, transpordi ja haldusega seotud kulud ning osaliselt ka koolitoidu, tugispetsialistide ning õppevahendite ja -käikudega seotu. Koolipidajal on võimalus teha valikuid, millises järjekorras kulutusi teha. Kas fassaadi renoveerimine või teatrikülastused? Kas muuseumiprogramm või uued õpikud? Jne.

Praeguse olukorrani oleme jõudnud pikema aja jooksul, mil muuseumid, teatrid, loodusmajad jt asutused on hakanud oma eelarvesse sisse arvestama kooligruppide külastusi. Samuti on koolid juba pikemat aega küsinud selliste käikude eest vanemate omaosalust.

Kas nüüd, kui minister on ühiskonnale põhiseadusest kinnipidamist meelde tuletanud ja muuseumide eelarveread on kokku kuivanud, on õiglane järeldada, et olukorra tekitas HTM? Kas selles, et kuningas on alasti, on süüdi poiss, kes selle välja öelda julges, või kuningas ise?

Muidugi on kahetsusväärne, et muuseumid on raskes rahalises seisus, ent muuseumide rahastust ei kujunda HTM. Haridusministeeriumil on seadusest tulenev kohustus rahastada koole (koolipidajaid) haridustoetuse kaudu.

“On äärmiselt ebaõiglane ja veidi pahatahtlik taandada arutelu küsimusele, kas vanemad ei tohigi soovida oma lastele paremat ja midagi lisaks n-ö tavalisele riigi pakutavale haridusele.

On äärmiselt ebaõiglane ja veidi pahatahtlik taandada arutelu küsimusele, kas vanemad ei tohigi soovida oma lastele paremat ja midagi lisaks n-ö tavalisele riigi pakutavale haridusele. Muidugi soovib iga vanem oma lapsele parimat, kuid see ei tähenda, et kool on vabastatud kohustusest pakkuda haridust tasuta või riik kohustusest tagada võrdne kohtlemine.

Teine täiesti vildakas narratiiv on see, justkui peaksid muuseumid tõestama koolidele ja ministeeriumile enda olulisust ja väärt täiendust formaalharidusele. Ei pea. Igale ministeeriumi töötajale on selge, et õppekäigud rikastavad lapse maailmapilti ja avardavad silmaringi.

Paneme koos kuninga riidesse

Mõne kooli kommet teha õppetegevust vanemate raha eest saab ära kaotada ainult ühiskondliku kokkuleppega. Õigusruum on juba ammu olemas. Koolid ja koolipidajad on vabad otsustama, kuidas nad enda eelarvet kasutavad. Tallinna kultuuripilet on üks näide, kuidas kohalik omavalitsus on laste kultuuriharidusele mõelnud.

HTM on kinnitanud, et kirjutame õppekäikude juhendit selgemaks, täpsemaks, arusaadavamaks. Ent ei maksa arvata, et juhend on võluvits, mis kõigile küsimustele vastab, mured lahendab ja isemõtlemise vajalikkuse kaotab. Püüdes reguleerida olukorda, mis on pikemat aega end ise reguleerinud, võib ajutiselt segadust juurde tekitada.

Tulen tagasi alguse juurde. Kõige olulisem on leida lahendused selliselt, et kannatajaks ei jääks lapsed. Kool peab järgima seadust ja selgelt eristama, millised tegevused on seotud õppekava täitmisega ja need peavad olema õpilastele tasuta.

Head muuseumid, teatrid, AHHAA-keskus, loodusmajad ja teised asutused, kes näevad, et koolikülastused on vähenenud, sellest on väga kahju. Ent me tõesti ei näe, et HTM on see, kes kuninga alasti võttis. Kuninga võtsid alasti meie põhiseaduse ja esimese PGS-i loojad juba 1990. aastate alguses. Kui näeme nüüd vajadust talle riided selga panna, siis tuleb teha seda koos.

Kultuurihariduse, muuseumide rahastuse ja teatrikülastustega on lisaks haridusministeeriumile seotud kultuuriministeerium, keskkonnahariduse õppekäikude kaudu kliimaministeerium, transpordivõimaluste läbi regionaalministeerium, ressursside kaudu nähtavasti ka rahandusministeerium ja ilmselt paljud teisedki.

Kultuuriminister Heidy Purga on juba meedias öelnud, et läheb eelarveläbirääkimistel küsima raha juurde kultuuriranitsale. Haridus- ja teadusministri üks prioriteet on õpetajate palgad. Küllap ei ole valitsuses kedagi, kes arvaks, et hariduses või kultuuris on raha piisavalt või üleliia. Kui aga küsida, mille arvelt haridusse raha juurde panema peaks, lähevad arvamused lahku. See ongi kogu valitsuse vastutus, otsustada piiratud ressursside tingimustes.