• Kus on see koht, kus tunned, et oled oma? Kas sul on olnud mõni Vändra vanaisa või Suure-Jaani sugulane, kes on õpetanud sulle lapsena midagi, mida praeguseni kalliks pead? Kas oled mõnikord avastanud, et ütled mõnda sõna teisiti kui su sõbrad või tunned mõne paiga või selle kandi inimestega erilist sidet? See kõik on osa omakultuurist.

Omakultuur on meil kõigil, kas me selle peale mõtleme või ei. See miski, mis tundus lapsena loomulik ja igapäevane, mida ei osanud oluliseks pidada. See on eelmistelt põlvkondadelt päritud või kodukandist külge jäänud oskused ja harjumused, tähendusruumid ja ruumi tähendused, piirkondlik eluviis, suhted ning tavad. Igal inimesel on eri omakultuur, aga ühe piirkonna inimestel on suurem ühisosa, mis loob kuuluvustunnet. 

Mina olen oma Setumaal ja natuke ka Tartus ja Võrumaal. Kui kohtan kusagil Setumaa inimest, siis tunnen, et omad on kohal. Ma saan aru võrokeste teravast huumorist, oskan suitsusauna kütta ja mul hakkab sulailmaga lumi kokku, mitte ei paki. Ka Tallinnas kasvades kannab inimene kaasas suguvõsa omakultuuri, mis võib pärit olla hoopis Saare- või Mulgimaalt. Piirkondlik omakultuur on ka linnaosadel, olgu see siis Kopli geto või Supilinna salaselts. Omakultuur saab osaks meist märkamatult, me õpime selle õhust, kogeme keskkonnast ja saame suhetest.

“Piirkondlik omakultuur on ka linnaosadel, näiteks Koplil ja Supilinnal.

PISA uuringu järgi on Eesti haridusasutustes OECD riikide keskmisest madalam kuuluvustunne. Värske inimarengu aruanne „Haridus ühiskonna peeglis“ toob hariduse kitsaskohana välja vähese õpirõõmu ning julgustab hariduses esikohale tõstma suhteid ja inimeseks olemise kunsti. Omakultuur saaks meile seda tehes abiks olla, luua piirkondlikku kuuluvustunnet ja suurendada hariduse päriselulisust.

Tänapäeva lapse omakultuuri kujunemine

Sotsiaalse õppimise teooria järgi õpib inimene eeskuju kaudu, teisi inimesi jälgides. Kuid kes on laste eeskujud? Noorte eeskujud tulevad tänapäeval pigem sotsiaalmeediast kui kohalikust kogukonnast. Täiskasvanute ja päris suhete hulk on laste elus drastiliselt vähenenud. Kas me jätame oma lapsed millestki ilma? Piirkondlik omakultuur ja sooja kuuluvustunnet loov paigaidentiteet on muutunud haruldaseks.

Inimarengu aruanne rõhutab suhete olulisust hariduses ja vajadust võtta suhete loomiseks aega. Õpetaja on lapse arenguteel väga oluline eeskuju. Kui mõtlen tagasi oma lemmikõpetajate peale, siis tihtilugu olid nad mingil moel just omanäolised inimesed. Autentse juhtimise teooria ütleb, et me usaldame ja järgime paremini inimest, kes on „päris“. Aga kas meie õpetajad julgevad olla õpiruumis autentsed? Ehk oleme loonud koolist ja lasteaiast liiga ametliku keskkonna, kus ei sobi olla koos oma kultuuriga? Või võiks tänapäeva laps kohtuda „Vändra vanaisaga“ just õpiruumis? Nii looksime laste ümber kultuuriliselt mitmekesise keskkonna, kust laps saaks kaasa rikkaliku kultuuritaju. See vajab muutust mõtlemises ja hoiakutes. Õpetaja saab olla autentne õpiruumis, mis on turvaline ja kus julgustatakse oma identiteeti mõtestama ning väärtustatakse seda. 

Õpiruumis senisest nähtavamaks

Eesti on PISA uuringute järgi olnud õpitulemustes aastaid esirinnas, kuid PISA 2022 raport näitab, et Eesti õpilaste kuuluvustunne koolis on OECD keskmisest madalam, ning see on aastatel 2005–2022 isegi langenud. Madal kuuluvustunne seostub ka vähese õpirõõmuga, milles oleme samuti vaid keskmiste hulgas. Inimarengu aruanne toob välja, et kuuluvustunne on ühiskonna arengu võtmetegur. Tugeva vaimse tervise ja tõhusa õppimise eeldus on usalduslikud suhted (kuuluvustunne), tunne, et tulen end ümbritsevas keskkonnas toime (kompetentsus), ning usk, et saan oma elus toimuvat ise juhtida (autonoomia). Need enesemääratlusteoorias kirjeldatud kolm psühholoogilist baasvajadust on omakultuuris hästi kantud. Meie kultuur ja piirkondlik eluviis on kujunenud pika aja jooksul ning aidanud inimestel oma keskkonnas toime tulla. Ei ole mõistlik seda individualistlikus globaalkultuuris unustada.

“Kui mõtlen tagasi oma lemmikõpetajate peale, siis tihtilugu olid nad mingil moel just omanäolised inimesed.

Haridussüsteemil on siin oluline roll. Saame muuta omakultuuri ja kohaliku eluviisi õpiruumis nähtavamaks ja igapäevasemaks. Näiteks Saaremaa gümnaasiumi saarluse kursusel õpetatakse kalade väärindamist. Setukeelsel lasteaiarühmal on setu vanaisa, kes kord nädalas lastega metsas müttab. Võrukeelses lasteaiarühmas toodi jõuluajaks õled tuppa lastele hullamiseks. Mõniste koolis maitsti sügisel koos koduseid hoidiseid. Tartu Terakese lasteaia lapsed osalesid botaanikaaia loodusliku mänguala planeerimises ja ehitamises ning hoolitsevad selle eest, sest see on nüüd „oma“. Kui lastel on ümbritseva keskkonnaga tähenduslik side, siis võtavad nad suurema vastutuse selle eest ning neist kasvavad suurema tõenäosusega kodukohta aktiivselt panustavad täiskasvanud. Ehk on just see osa inimeseks olemise kunstist, mida inimarengu aruandes õpetada soovitati? 

Omakultuuri lõimimine

Oleme Võru maakonna õpetajate koostöös poolteist aastat katsetanud, õppinud ja kirja pannud, kuidas saaks ilma lisanduvate ainetundideta piirkondlikku paigaidentiteeti lastele edasi anda. Oleme saanud aru, et omakultuur peab olema haridusasutuses igapäevaelu loomulik osa, mitte ühekordne erisündmus. Oluline pole mitte niivõrd omakultuuri õpetamine eraldi teemana, vaid omakultuuris elamine – nii, et kohalik keel, kombed, lood, loodus ja inimesed on iga päev laste ümber.

Omakultuuri lõimimiseks on mõistlik siduda kultuur ja kohalik eluviis teiste haridusprogrammide ja projektidega, kaasata kogukonnaliikmeid ning tuua kokku eri põlvkonnad. Õpe peaks lähtuma laste huvidest – survestamise asemel on oluline julgustada, toetada ja luua positiivne kogemus. Õpetaja saab olla koos lastega kohaliku elu avastaja ning omakultuuri märkaja ja mõtestaja. Oluline on, et turvalist ruumi jaguks igaühe omakultuurile.  

“Eesti õpilaste kuuluvustunne koolis on OECD keskmisest madalam, aastatel 2005–2022 on see veelgi langenud.

Omakultuuri õpiruumi toomiseks ei piisa ainult teadlikkusest, et see on oluline. Loomuliku lõimimise toetamiseks peavad muutuma korraga nii mõtteviis, oskused kui ka keskkond. Lõimimist lihtsustab haridusasutuses eestvedava meeskonna loomine, kes julgustab omakultuuri õpiruumi tooma ja toetab õpetajaid selle teemaga tegelemisel. Oluline on koos õpetajatega mõtestada omakultuuri väärtust ning julgustada neid autentne olema. Paiga identiteet on vaja koolis ja lasteaias nähtavaks teha, see julgustab õpetajaid olema autentsed ning hoiab teemat meeles. Õpiruumi tasub laiendada ka hoonest väljapoole – kogukonda, loodusesse ja kohaliku elu keskele. Just seal muutub omakultuur laste jaoks elavaks ja tähenduslikuks.

Paigaidentiteet annab sügavama mõtte

Igal õpetajal on omakultuur ja ta saab seda edasi anda. Omakultuuri lõimimine haridusse on üks praktiline viis mitmete hariduslike probleemide leevendamiseks. Kuuluvustunde suurendamine pakub nähtamatutele piirkondadele võimaluse paigaidentiteeti tugevdada ja selle kaudu nähtavamaks saada. Just paigaidentiteet on see nähtamatu niit, mis toob meid kodukohta tagasi ja annab sügavama mõtte just Eestis elamisele. Kevad on hea aeg alustamiseks – kutsu mõni vanaisa lasteaiarühma, jaga lastega midagi erilist, mille oled ise lapsepõlvest kaasa saanud, või minge kogukonnaliikmele külla. Väikesed rõõmsad tegevused muudavad õpiruumi nii õpetajale kui õpilasele soojemaks ja loomulikumaks, paigaks, kus igaüks saab olla koos oma kultuuriga ja tunda, et on oma.