• Romaanis „Mona silmad“ külastavad 52-nädalase teekonna jooksul vanaisa ja lapselaps Pariisi kolme tuntud muuseumi, vaadates igal nädalal vaid üht teost. Selline teejuht/vanaisa võiks olla meil kõigil.

---

---

Viimasel ajal satub mu öökapile üha enam teoseid, mis tulevad inspireerima. Nii juhtus ka Thomas Schlesseri romaaniga „Mona silmad“. Ma ei ole sihilikult otsinud teoseid, mida saaksin koduõppes rakendada (enamasti ei ole see ka võimalik), kuid see teos on erand. Üsna kiiresti sai selgeks, kuidas Mona ja tema vanaisa külaskäigud Pariisi tuntud muuseumidesse meie koduõpet edaspidi kujundama hakkavad.

“Algul vaatles Mona pilte lühikest aega, kuid aja jooksul süvenes üha rohkem.

Et mõista, miks see teos võib seoses koduõppega olulist rolli mängida, peab korraks süvenema selle sisusse. Raamatu peategelane on kümneaastane Mona, kel kaob tunniks ajaks nägemine. Nägemiskaotuse põhjus jääb esialgu teadmata, kuid Mona raviarst soovitab lapsevanematel põhjuse väljaselgitamiseks leida psühhiaater. Et arstid ei oska nägemiskaotust selgitada, kuid Mona pimedaks jäämise tõenäosus on 50%, teeb vanaisa Henry julge otsuse. Oma tütre teadmata hakkab lapselapse saladuslikuks psühhiaatriks hoopiski ta ise. Nii saab alguse 52-nädalane teekond, mille jooksul vanaisa ja lapselaps külastavad Pariisi kolme tuntud muuseumi, vaadates igal nädalal vaid ühte (!) teost. Iga käik algab maali vaatlemisega ja lõpeb õppetunniga, mis peaks andma lapselapsele mõtteainet ning vajadusel pakkuma lohutust.

Inspireerivad kunstiarutelud

Lugejana paelusid ja inspireerisid mind enim vanavanema ja lapselapse suhe, nende dialoogi tekkimine ja arutelu ühiselt vaadeldava teose üle. Kui muidu iseloomustab meie koduõpet interdistsiplinaarsus, õppeained on omavahel seotud ja toetavad eri teemade omandamist aineüleselt, siis kunstiõpetuses olin seda kuidagi eiranud. Lapsed käivad illustratsiooniringis ja saavad muuhulgas katsetada mitmesuguseid kunstitehnikaid. Kodus on meil kunstivahendid alati käepärast. Lisaks ise loomisele valin või valime neile igal nädalal suurele ekraanile eri kunstnike teoseid. Vaatleme neid üheskoos ja arutleme. Näiteks eelmisel kevadel olid meil fookuses Vincent van Goghi ja Jackson Pollocki elu ning teosed. Tihti proovime samas tehnikas ka ise mõne pildi teha. Tänu sellele tunnevad lapsed kuulsaid kunstnikke ja on tasapisi hakanud eristama ka stiile. Senimaani tundus see olevat piisav, võttes arvesse, et lapsed on kuus, kaheksa ja pea kümme aastat vanad. 

Sellegipoolest tabasin lugedes end mõttelt, et koduõppe mentorina ei ole ma üht suurepärast kujutava kunsti võimalust oma laste haridusteel veel piisavalt hästi kasutanud. See on vaatlusoskus. Me oleme harjunud loodust vaatlema, seda jälgima, otsima sealt mustreid ja seaduspärasid. Kuid kunstiteoseid oleme senini ainult vaadanud, me ei ole neid pikemalt jälginud. 

“Me oleme harjunud loodust vaatlema, kuid kunstiteoseid oleme senini ainult vaadanud.

Lugedes meenus, et meil oli taoline haruldane hetk paar aastat tagasi Barcelona kunstimuuseumis, kus lapsed jäid ennastunustavalt ühe teose ette seisma. Toona oli see juhuslik sähvatus, kuid sellist süvenemist saab teadlikult suunata ja treenida. Nii nagu Mona harjus ajapikku üha rohkem maalidele keskenduma, saab seda harjutada ka oma lastega. Algul vaatles Mona pilte lühikest aega, kuid aja jooksul süvenes üha rohkem. Silma peab treenima, muidu ei oska tähelepanu hoida. Vaatlemisoskus ei ole oluline ainult kunsti nautides. 

Vaatlemine süvendab uudishimu 

Miks võiks lastele rohkem kunstielamusi pakkuda? Kunsti vaatlemisel on palju kasulikke mõjusid (ja mitte ainult lastele). Esiteks ja kõige ilmsemalt ei saa alahinnata kunsti vaatamise mõju lapse loovusele. Pärast muuseumis käimist on meie lastel alati n-ö inspiratsioonipuhangud. Proovitakse sarnaseid tehnikaid või luuakse hoopiski oma teos. Kunsti vaatlemine süvendab uudishimu. Üks kunstiteos võib meid viia rännakule läbi ajaloo, viidates näiteks ajastule, poliitikale, inimsaavutustele jm, mis on ühiskonda kujundanud. Selle märkamiseks peab teost süvenenult vaatlema ja see mõjub hästi keskendumisoskusele. Kui teose vaatamisele järgneb arutelu, areneb ka lapse väljendusoskus, mis omakorda kujundab oskust kriitiliselt mõelda. Lisaks saab nii veeta perekonnaga kvaliteetaega. Ühiskonnas, kus kõigil on pidevalt kiire ja meid ümbritsev keskkond on enamasti ainult üks suur stimulatsiooniallikas, pakub kunst ja kunstimuuseumi külastamine rahu meeltele ja mõttele, sundides hetkes kohal olema. 

Kuigi pean ennast keskmisest suuremaks kunstisõbraks, naudin kunsti kohta lugemist ja muuseumide külastamist, tekkis minu sügavam huvi kunsti vastu alles gümnaasiumis. Olen seni harva suunanud kunstiteosele pikemalt keskendunud pilgu. Ei saa salata, et lugedes tekkis ka endal soov olla Henry lapselaps. Käia koos kunstimuuseumis, vaadelda kunsti ja arutleda selle üle. Meil kõigil võiks lapsepõlves olla oma Henry, kes on teejuhiks kunstimuuseumis. Miks mitte olla ise oma lapsele see inimene?