• Suure tõenäosusega saab õpetaja täiskasvanuid koolitades häid elamusi. See aga ei tähenda, et õpilased midagi ka oskaksid.

Hiljaaegu ilmus Eesti meedias mitu artiklit selle kohta, et isegi keelekümblusklasside kõik vene rahvusest õpilased ei saa eestikeelsetest töökäskudest aru, mis siis veel tavakoolist rääkida. Minu kogemuse põhjal ei taha 40% alaealistest vene emakeelega õpilastest eesti keelest midagi kuulda. Põhjused ei ole poliitilised. Need õpilased orienteeruvad remondile, müüriladumisele, asfalttöödele. Töökohtadele, kus neid ootavad ees samas keeles suhtlevad kollektiivid. Nii on nende isad ja vanaisad töötanud ja nii töötavad ka nemad.

Täiskasvanute koolitusele tulevad aga keeleoskuse taset tõstma suuremalt jaolt naised, kes tegutsevad sfäärides, kus keelt vaja läheb. See on positiivne maailm. Kõrge motivatsioon, teada tahtmise soov. Neid toetab riigi poolt täiuslikult välja arendatud õppematerjal. Minu kui õpetaja ees on täiskasvanute kollektiiv: välja kujunenud, eelarvamusteta isiksused, kelle ainus hirm on eesti keele B2-taseme eksami ees.

Õppima pärast tööpäeva

Õpetaja kohus on tekitada oma väikses õpperühmas sundimatu õhustik. Õpilastel peab olema kogu aeg põnev, kiitus peaks õppijaid motiveerima, ideaalis on nad kõik omavahel sõbrannad, kes käivad koos ka siis, kui kursus juba läbi on. (A propos – ma saavutasin ideaali.) Nad on pärast pingelist tööpäeva tulnud eesti keele tundi puhkama – ja nende puhkus käib riigikeeles.

“Täiskasvanute koolitusele lähevad keeleoskuse taset tõstma peamiselt naised, kes tegutsevad sfäärides, kus keelt vaja läheb.

Samal ajal peavad nad sõnu meelde jätma. Mul oli tarvis tekitada võrdne vestlus, milles kõik saavad kiita ja keegi ei tunne ennast allasurutuna.

Üsna varsti selgus, et samadel õppuritel esines B2-taseme eksamil siiski raskusi. Lugemisülesande tekstid vajavad teistsugust mõtlemisviisi, kui on tänapäeva inimestel. Ühel aastal käis seal jutt Makedoonia Aleksandri ratsust. Õpilased lähevad närvi – 21. sajandi inimene ei ole kursis ajaloolise taustaga. Teisel aastal jooksis õpilase juhe kokku bensiiniliitritega seotud keerulise teksti peale ja ta sai napilt alla poole punktidest.

Esimesel juhul oli asi selles, et puudu jäi ajaloole viitavast sõnavarast. Samas, kui õpilane veendub, et käänded on tal selged, peab ta väga enesekindlaid kõnesid.

Kokkuvõttes on B2-taseme eksamil olnud läbikukkujate protsent siiski väga suur. Põhjus on selles, et vene õpilane ei oska mõelda nii nagu eestlane – seda aga eeldavad eksamiülesannete autorid. Tagajärg on, et töötaja, kelle tema tööandja on saatnud eesti keele B2-taseme eksamile, tuleb eksamilt kord või paar tagasi tühjade kätega. Vene kollektiiv ebaõnnestujat selle pisikese nüansi pärast nagu eesti keele eksamil läbikukkumine lahti ei lase.

“Lugemisülesande tekstid vajavad teistsugust mõtlemisviisi, kui tänapäeva inimestel on.

Siis selgub, et teised töötajad kaubandussfäärist, saanud kuulda oma kolleegide ebaedust, eksamile ei lähe. Resümeerides – eksamiteemad võiksid olla elulähedasemad. 

See on Eesti, kulla sõber!

Väga tõenäoliselt saab õpetaja täiskasvanute koolitamiselt häid elamusi. Kuid on ka hoopis teistsuguseid maailmu. Eesti keele kui teise keele riigieksamil nõutakse meil samuti teoreetiliselt B2-taset. Mul on kahel korral õnnestunud seda eksamit pealt vaadata.

Kirjalikus osas tuleb noortel venelastel kirjutada kiri või anda ülevaade mingist elunähtusest. Aga vene rahvusest eesti keele õpetajad instrueerivad õpilasi juba alguses: sa pead selle ülesande eest saama ainult ühe punkti. Etteantud paberile kirjutab eksaminand vaid oma nime. Olen hoidnud käes kümneid selliseid pabereid. Sinna ongi eksaminand s nemetskimi bukvami midagi kirjutanud. Olen lugenud ukrainlase proovitesti avameelse venekeelse ülestunnistusega: „Ma tean sõna Jestonia. Urovenj A1.“ Mina: „See on Eesti, kulla sõber!“ – „Što? Eto že Jestonia.“

Eksami suulises osas pidid kaks õpilast küsimuskaartide järgi mingil teemal diskuteerima. Näiteks valib üks välja teema „Pealinnas on liiga vähe ajaveetmiskohti noortele“. Tema kaasõpilane valib vastupidise arvamuse. Nad peaksid ütlema „Ma nõustun“ või „Ma ei nõustu“. Õpetaja teeb huultega liigutusi, millega õpilase suu peab liikuma sünkroonis. Õpetaja käsi liigub mööda sõnu, et mõlemad eksamiandjad näeksid.

“Õpilased on kuulanud tagumises pingis kõrvaklappidest muusikat, samas kui õpetaja klassi ees pole ka ise teemaga süvitsi tuttav.

Niimoodi diplomid kätte saanud õpilased on enamasti kohalikud venelased, kes on kaheksa aastat käinud eesti keele tundides. Nii vähe saab teada ainult siis, kui end teemast täielikult välja lülitad, ja seda kaheksa aastat järjest. Nad on kuulanud tagumises pingis kõrvaklappidest muusikat, samas kui õpetaja klassi ees pole ka ise teemaga süvitsi tuttav.

Joonistused Eesti teemadel

Vastumeelsust eesti keele suhtes kuulsin ka ühe lapsevanema mõtteavaldusest, et tema keelab oma tütrel eesti keele tunnis käia. Ometi istus tüdruk mu klassis esimeses pingis ja joonistas Eesti teemadel. Las laps joonistab, vähemalt ei kruti telefoni. Ma ei karista joonistavaid õpilasi. Minult oodati vaid üht – et ma laseksin nad kõik eksamile. Seal tegelevad nendega edasi vene õpetajad, kes näitavad suu ja kätega ette, mida tuleb teha. Ükskord juhtus isegi nii, et eksamikomisjoni määrati eestlanna, kes vene keelt ei oska. Vene lapsevanemad reageerisid sellele järsult. Nad tahavad sellisele tundlikule üritusele oma inimest, kes instrueeriks nende lapsi isegi siis, kui diktofon näiliselt eestikeelset juttu lindistab.

Tuleme tagasi algusse. Kuidas kirjutada eksamiteksti – võin nõuga abiks olla.