• Haridusreformidega venitamine ja probleemidest mööda vaatamine peab lõppema.
• Toetama peaks vaid neid huvikoole, kes tegutsevad ainult eesti keeles.

Mõni aeg tagasi Tallinnas kaoseks muutunud noorte jalgpallimängust, kus venekeelse klubi võistkond eesti mängijaid tahtlikult vigastas, on juba räägitud. Juhtunu eest on määratud tagasihoidlikud karistused ning leitud, et juhtum on lahendatud ja aeg on edasi minna. Kuigi tegu oli vaenukõnega, millele järgnesid vägivaldsed teod, võimaldas kõigi asjaomaste organite sallivus ja leplik meel inimõiguste rikkumist mitte märgata. Seega lootus, et puude vaatluse taga ka metsa nähakse ning laiem taust lahti räägitakse, jäeti ka seekord ootama järgmist konflikti.

“Pole põhjust imestada, kui meie muukeelses kogukonnas leidub järjest rohkem neid, kes Eestile avalikult vastanduvad.

Tegu ei ole lihtsalt alaealiste konfliktiga pallimurul, vaid selle tagant paistavad konflikti otsivad frustreeritud vene lapsevanemad, kelle käitumine iseloomustab Eesti ühiskonda tervikuna: ühelt poolt impeeriumimeelsus, teisalt eestikeelse põhivoolu allaheitlikkus, mis laseb sellistel asjadel Eestis sündida ja areneda, tõmmates igasugustele ühiskonda normaliseerivatele meetmetele pidurit. 

Palju on tegemata

Sotsiaalne vindumine on meie ühiskonna arengujoon: jätkuv segregatsioon, umbvenekeelse elanikkonna majandusliku konkurentsivõime vähenemine ja suurenev getostumine, elumuredele allajäämine ja kollektiivne kibestumine. Sellise liimist-lahti-eluga kaasneb meie kõigi julgeolekuohu suurenemine. Pole seega põhjust imestada, kui meie muukeelses kogukonnas leidub järjest rohkem neid, kes Eestile ja eestlastele avalikult vastanduvad. 

Veelgi ohtlikumad on need (õnneks üksikud), kes riiki varjatult kahjustavad, hakates FSB informaatoriteks ja käsilasteks, kaardistades potentsiaalseid ründeobjekte, aidates kaasa rahvusvaenu kuritegudele, ehk ka relvapeidikute ja konspiratiivkorterite loomisele kuni vaenlase erivägede sisseimbumise korraldamiseni vajalikul hetkel. Selle stsenaariumi vastu aitab kõige tõhusamalt isamaalisus ja ühtekuuluvus, sidus ühiskond ja tõhus lõimumine eestimeelsete väärtuste alusel.

“Olen aastaid üritanud meie juhtidele selgitada, et huviharidus tuleb muuta riigikeelseks, aga seni tulemusteta.

Siin on kahetsusväärselt palju veel tegemata. Olen aastaid üritanud meie juhtidele nii Tallinnas kui ka mujal Eestis selgitada, et huviharidus tuleb muuta riigikeelseks nagu normaalsetes lääneriikides kombeks, aga seni tulemusteta. Tallinnas on pall nüüd suuresti Isamaa käes, Eesti ulatuses reforme Eesti 200 ja Reformierakonna käest loota pole. Lahendus on iseenesest lihtne: igasugust toetust võiks jagada vaid neile huvikoolidele ja muudele vabaühingutele ning seltsingutele, kelle töö ja tegevus, ennekõike huviõpe toimub vaid eesti keeles. Haridusreformidega venitamine ja probleemidest mööda vaatamine peab ükskord lõppema.

Nõudma peaks eesti, mitte vene keele oskust

Venekeelse huvihariduse normaliseerimine on vaid üks tegemata töö lõimumistegevuste pikas reas. Eesti keele staatust ja kasutusvajadust tuleb tõsta laiemalt. Maksumaksja ei peaks maksma kinni venekeelseid teenuseid ega ka vene keelde tõlkimist, välja arvatud põhiõigustega tagatud aresti ja kohtuistungi juhtudel. Muide, telefonipõhise tõlketeenuse projekt sai alguse aastal 1994, vahepeal on mujal maailmas välja arendatud lausa kõnetuvastusega tõlkeprogrammid, aga meie ikka veel stardime, kurname eelarvet ning stigmatiseerime tööturul vene keelt mitteoskavaid eestlasi.

“Kuidas on võimalik, et meie „endistes“ vene koolides peetakse koosolekuid senini vene keeles?

Samuti laseme vene koolidest tööturule ja edasi õppima riigikeeleoskuse nõuetele mittevastavaid noori veel viis aastat, kuni aastani 2031. Selliseid inimesi on Eesti tööturul üle saja tuhande, nii et jätkub üsna mitme palliplatsi äärde lõugama. 

Ettekäändeid jagub

Üleminekuga meie hariduse asjapulkadel kiiret pole, võrdsete võimaluste eiramise põhjus olevat mõne aine õpetajate nappus. Tänapäeva virtuaalajastul kvalifitseerub taoline probleem ettekäändeks. Ehk on probleem meie vene direktorite arusaamades, nagu Tondiraba huvikooli jant näitab? (Tallinna linnavalitsus otsustas aprillis vabastada ametist Tondiraba huvikooli direktori Anton Karavajevi, sest õppetöö läbiviijad ei vastanud keelenõuetele ning õpetajateks märgitud isikud õpetamisega tegelikult ei tegelnud – toim).

Muide, kuidas on võimalik, et meie „endistes“ vene koolides peetakse koosolekuid senini vene keeles? Raske on ka mõista Reformierakonna võitlust eesti keele oskuse kontrollimise vastu platvormitöös ja taksonduses, samuti korteriühistutes. 

Kui tahame Eesti rahvast ja riiki, keelt ja kultuuri säilitada, siis tuleb lõpetada minnalaskmispoliitika ning keelt ja riiki tõsiselt üles ehitama hakata.