• Inglise keele põhikooli lõpueksamil võis tänavu märkimisvea tõttu kaotada väga palju punkte. Haridus- ja noorteamet (Harno) jääb seisukohale, et hindamissüsteem tagas võrdsetel alustel hindamise ning noorte võime juhendit järgida kuulub samuti kontrollitavate oskuste hulka. Küll aga leidub õpetajaid, kelle arvates on selline hindamine selgelt liiga range. 

Jutt käib kahest ülesandest, kus eksaminand pidi tähistama õige vastusevariandi linnukesega. Kui ta tegi linnukese asemel näiteks ristikese või mingi muu märgi, loeti vastus valeks, olgugi et valitud variant oli õige. Nii võis õpilane märkida ära kõik õiged vastused, aga kaotada kahe ülesande peale kokku koguni 13 punkti ehk 13 protsenti eksamitulemusest. 

Harnol ei ole täpset ülevaadet, mitut tööd see olukord mõjutas, kuna põhikoolieksameid hinnatakse koolis ja nendeni jõuavad ainult punktisummad. Vanalinna hariduskolleegiumi (VHK) põhikooli juhataja Alar Saar ütleb, et nende koolis mõjutas taoline hindamiskriteerium kolme õpilase tööd, kellest kaks on HEV-õpilased. „Oleme tööde hindamist kolleegidega palju arutanud ning leidnud, et taoline hindamine ei ole proportsionaalselt õige,“ alustab Saar. 

“Kui õpilane on teksti mõistnud ja valikulise info leidnud, siis ei peaks lugema tervet ülesannet valeks.

Alar Saar

Muuhulgas kerkivad teema puhul HEV-õpilastega seotud murekohad. Saar toob välja, et endiselt ei tohi kirjutamisraskustega laste õigekirjavigu eksamil diferentseeritult hinnata. Näiteks väikeklasside lapsed kaotavad tema kogemuse põhjal lugemisosas just õigekirjavigade tõttu punkte isegi siis, kui on valinud õiged sõnad. „Harno väidab vastuseks, et neil pole tõenduslikku alust teha kindlaid otsuseid selle kohta, kuidas eri õpiraskused, näiteks düsgraafia, võõrkeeles väljenduvad,“ lausub Saar. 

Oru põhikooli inglise keele õpetaja Marika Mae meelest pole märkimisvea karistamine punktidest ilmajätmisega õiglane. „Oleksin nõus, kui võetaks maha üks punkt juhendi mittelugemise eest, aga mitte rohkem,“ sõnab ta. Viinud ka ise aastaid inglise keele eksamit läbi, teab ta hästi, kui oluline on õpilasi kõikide detailidega kursis hoida, ja tema õpilastest keegi vastust vale märgiga ei tähistanud. „Aga ma mõistan õpetajate ja õpilaste pahameelt. Võiks arvesse võtta ka tõsiasja, et Eestis on kombeks ankeetidesse jaatavaid vastuseid märkida ristikestega,“ lisab Mae. „Õpilased võisid puhtalt harjumusest kastikestesse vale märke teha,“ oletab ta. 

Harno keelevaldkonna juht Nele Toime tõdeb, et mõned koolid on nendega tõepoolest reeglite täpsustamiseks ühendust võtnud ning seega on nad kursis üksikute juhtumitega, kus õpilane vale märki kasutas. Tema hinnangul pidid noored seda tegema aga teadlikult, kuna tööjuhendis oli koos pildiga kirjas, et õige vastuse ette kastikesse tuleb märkida just linnuke. Lisaks kuulus mõlema sellise ülesande ette näidisküsimus, kus oli samuti kasutatud linnukest. „Õpilaste jaoks oli iga sellise ülesande juures kaks korda ka visuaalselt välja toodud, millist märki peab kasutama,“ ütleb Toime. 

Mida kontrollitakse?

Vaidluse üks tuum on küsimus, kas võõrkeeleeksami puhul peaks vormistust nii rangelt hindama. Kas vajalikul tasemel keeleoskusest ei piisa. Saare sõnul on juhendist arusaamine loomulikult oluline, kuid kui ka seda hakatakse hindama, peab see olema selgelt kirjas eksami eristuskirjas. 

Eristuskirjas on välja toodud ülesandetüübid ja hinnatavad oskused ning viimaseid on kirjas kolm: arusaamine teksti peamisest mõttest, teksti detailne mõistmine, valikulise info leidmine. „Kui õpilane on teksti mõistnud ja valikulise info leidnud, siis ei peaks lugema tervet ülesannet valeks,“ leiab Saar. Veel on eristuskirja alajaotuses 6.1 kirjas, et kui õpilase sisuliselt õige vastusevariant ja võtmes antud variant ei lange kokku, loetakse õpilase vastus õigeks. „Kas see lause ei räägi hindamisjuhendile vastu?“ pärib Saar ning lisab, et üks lapsevanematest kavatseb hindamise vaidlustada. 

Võrdlusena toob ta välja kirjutamisülesande hindamisjuhendi, mille kohaselt hinnatakse töös ülesandest arusaamist, grammatikat, sõnavara ja ülesehitust. „Kui õpilane kirjutab teemast mööda ega ole täpselt aru saanud või tähele pannud, mida tegema peab, ei hinda me ju tervet ülesannet automaatselt nulliga.“

“Oleksin nõus, kui maha võetaks üks punkt juhendi mittelugemise eest, aga mitte rohkem.

Marika Mae

Toime aga rõhutab, et lisaks keeleoskusele mõõdetakse eksamiga ka seda, kas noor suudab end ettenähtud vormis väljendada. Kui mõnes teises ülesandes palutakse lünka kirjutada sõna, eeldatakse, et seal lüngas ongi üks sõna, mitte näiteks lause. Mõeldes laiemalt selle peale, kas õiget vastust saab valeks lugeda, pöörab ta tähelepanu tõigale, et juhendi kohaselt tuleb eksam sooritada pastapliiatsiga ja isegi kui eksaminand on hariliku pliiatsiga kõik õigesti lahendanud, ei saa tema tööd õigeks lugeda. „Neid reegleid ei ole välja mõelnud üks inimene. Nende paika panemiseks moodustati inglise keele ekspertidest töörühm, kes otsustas, et seesugune lähenemine on õige. Isegi kui see reegel on range, on ta kõigi jaoks ühesugune,“ artuleb Toime. 

Veel viitab ta Euroopa keeleõppe raamdokumendile, mille alusel Eestis võõrkeele eksameid koostatakse. Sealt saab välja lugeda, et õpilane peab aru saama, mida temalt oodatakse, ja suutma tööülesande täita. „Ka inglise keele rahvusvaheliste eksamite juures loetakse õigeks ettenähtud märk. Muud õigeks ei loeta ja me ei räägi siinkohal ainult ristikestest, vaid ükskõik millisest sodimisest ja kritseldusest.“

Saare hinnangul on küsimus selles, kas linnukeste asendamine muu märkega on selline viga, mille puhul lugeda valeks terve ülesanne. Nii karm hindamisjuhend on tema sõnul õigustatud juhul, kui selleks on praktiline vajadus ja õpilase kavatsus ei ole muidu arusaadav. „Praegusel juhul sellised praktilised kaalutlused puudusid ning hindamisotsus tundub otsitud põhjendusena,“ ütleb Saar. 

Varem hinnati ebaühtlaselt

Kose gümnaasiumi inglise keele õpetaja Kai Tammik räägib, et nende koolis mõjutas kõne all olev hindamiskriteerium ühe lapse eksamitulemust. „Loomulikult on hea tava hinnata õpilase kasuks, kuid samal ajal peab hindamisjuhend looma ka selged ühised piirid,“ alustab Tammik teema lahkamist. Siinkohal meenutab ta varasemaid aastaid, mil hindamisjuhend pakkus tõlgendamiseks rohkem ruumi. Paraku kaasnes sellega ka hindamise ebavõrdsus. 

“Segadus märgistusega on tekitanud suurt ebavõrdsust ja õpetajad andsid ka ise sellest märku, et soovivad ühtseid reegleid.

Nele Toime

Nele Toime selgitab, et Harno on viimase paari aasta jooksul hinnanud üle rohkem kui 1500 inglise keele eksamitööd, et saada aru, kuidas õpetajad hindamisjuhendit täidavad. Analüüsi kaudu selgus, et on koole, kus on ka eelnevatel aastatel vale märke eest punkte maha võetud, aga jagub ka selliseid, kus seda tehtud ei ole. „See on tekitanud suurt ebavõrdsust ja õpetajad andsid ka ise märku, et soovivad ühtseid reegleid,“ lausub Toime. 

Nii otsustasid nad, et hindamiskriteeriume peab saama üheselt tõlgendada ja õpetajatelt on saadud selle kohta positiivset tagasisidet. „Varasemalt seda niimoodi ei täpsustatud ja kuigi tööjuhendis oli kirjas, et tuleb teha linnuke, ei olnud hindamisjuhendis sõnagi selle kohta, et muud märki teha ei tohi. Sellel aastal oli see esimest korda kirjas ja õpetajad on öelnud, et see tegi hindamise lihtsamaks,” mainib Toime. 

Õpetaja Tammik kinnitab, et eelnevatel aastatel mõjutas eksamitulemusi hindajate subjektiivsus ja kooliti kasutati eri hindamistavasid. „Seetõttu on oluline, et kõik eksamiga seotud juhendmaterjalid oleks võimalikult üheselt mõistetavad ning toimiksid nii eksamineerijatele kui õpetajatele toetava töövahendina,“ lisab Tammik. 

Info ei jõudnud kõikide õpetajateni

Et kõik asjaosalised muudetud hindamisjuhendist teadlikud oleksid, korraldas Harno õppeaasta vältel seminare, kus lahati kõike eksamiga seotut. Hindamisseminarid leidsid aset oktoobris, jaanuaris ja veebruaris. „Nende jooksul ei avaldatud vastuväiteid ega eriarvamusi. Kõik ütlesid, et nüüd on asi selge,“ meenutab Toime. 

“Loomulikult on hea tava hinnata õpilase kasuks, kuid samal ajal peab hindamisjuhend looma ka selged ühised piirid.

Kai Tammik

Seminaridest võttis osa rohkem kui 600 õpetajat, kuid ta ei salga, et võis olla ka neid, kes infoväljast välja jäid. „Mõni ei saanud osa võtta, aga võttis meiega ise seejärel ühendust, et materjalid kätte saada – õpilastele on vaja ju eksamitingimused selgeks teha. Absoluutselt kõiki ei saa me vägisi kohale tuua, aga kõigil oli võimalik end muudatustega kurssi viia,“ rõhutab Toime. 

Alar Saar teab, et uuest hindamisjuhendist oli mõnel seminaril juttu, aga ühtegi kirjalikku märget selle muudatuse kohta eksamit puudutavatest dokumentidest ei leia. „Kommunikatsioon on olnud puudulik,“ leiab tema. 

Tammik nendib samuti, et mõtteainet aruteludeks on ja tagantjärele tarkusena võinuks eksamieelsel perioodil uuenenud lähenemisest hindamisele veel rohkem juttu olla. „Eri tõlgenduste vältimiseks võiks eksamipäeval toimuv hindamist toetav seminar olla kõikidele hindamiskomisjonidele kohustuslik. See aitaks ehk tagada, et kõik hindajad tegutsevad ühises inforuumis ning saavad tekkinud küsimustele üheselt mõistetavad vastused enne eksamitulemuste lõplikku kinnitamist,“ mõtiskleb Tammik. 

Tõsiasi on aga see, et juba järgmisel aastal selliseid vigu enam teha ei saa. Teatavasti minnakse inglise keeles üle e-eksamile ja kursoriga kastikesele klikates ei ole sinna võimalik vale märki teha.