• Kriisis haridussüsteem ja erivajadustega laste saatus ei ole päästetavad üksikute pooliku ettevalmistusega, alles õppivate tugispetsialistide abiga, kirjutab hariduspsühholoog Tiia Lister ERRi arvamusportaalis.

Meie erivajadustega laste toetamiseks ja ka koolimurede leevendamiseks neil, kellel koolis on raske, on proovitud pakkuda aastakümneid erinevaid lahendusi. Kangekaelselt on välditud teiste riikide tugisüsteemide korralduses toimivate põhimõtete eeskujuks võtmist. Meie, targad ja edukad eestlased, teame ju ise, kuigi oleme koolirõõmu pingeridades juba pikka aega viimastel kohtadel. Noorte vaimse tervise seisust, koolist lahkujatest ja puudujate suurtest arvudest rääkimata.

Kakskümmend aastat tagasi olid soomlased meile abiks oma õpilasabi toetussüsteemi tutvustamisel, sel perioodil, kui meil püüti Rajaleidjat parandada. Jälle sama lugu, Rajaleidja eestvedajad teavad ise paremini, kuigi loenguid pidasid Soome koolijuhid ja eestvedajaks oli Soome Instituudi tolleaegne juht, eripedagoogist doktor, endine koolijuht Helsingis, kelle koolis olevat olnud siis juba üle 70 eri rahvusest õpilase.

Soomlased ei ole ilmasjata panustanud omavalitsuste kaudu tugisüsteemide kohustuslikku arendamisse koolides, nagu norrakadki. Norra koostööprojekt “LP-mudel. Õppekeskkond ja pedagoogiline analüüs” kümmekond aastat tagasi eelkõige Tartus, Pärnus ja mitmetes teisteski Eesti omavalitsuses ei suutnud murda müüti meie arusaamades erivajadusega lapsest kui meditsiinilisest probleemist, kellega on vaja “töötada”, mitte talle sobivat keskkonda koolis kujundada.

Meie koolides pole au sees õpetajate ja tugispetsialistide koostöö nagu Põhjamaades, sest meie õpetaja teab ju ise paremini, kuidas tunnis käituda. Ja kui siis mõne oskused annavadki alla, siis saadetakse laps tunnist ära tugispetsialisti kabineti. Sellega enamasti lugu lõpeb, kuni järgmises tunnis kordub kõik.

Oleme ka oma Tulevikuhariduse PIRN meeskonnaga mitmeid aastaid üheksas omavalitsuses teinud tugimeeskondade töö süsteemse korralduse projekte, et süsteemset lähenemist selgitada, aga need on olnud kahjuks ajutised mõttevahetused koolidega. Mõtteviisi muuta on olnud väga raske, sest siis peaks ka õpetaja hakkama oma käitumist muutma.

Kahjuks ka soomlaste positiivset eeskuju järgides (näiteks üld-, tõhustatud ja eritoe tasemed jne.) 2018. aastal vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse muudatuste määrusesse suhtuti koolides tihti kangekaelselt.

Mitmes koolis, kus me oma loengute käigus sellest rääkisime, ilmnes, et pool aastatki hiljemgi polnud koolijuhid selle määrusega tutvunud, rääkimata arvestamisest ja rakendamisest. Nüüd on see muidugi meelest läinud, nagu ka LP-mudel ja teised varasemad pingutused tugisüsteemide töökorraldust muuta.

Rajaleidjast on oodatud abi, mida pole ju tekkinud, pigem vastupidi. Panna koolist kaugel üht põhiliselt koolis mitte töötanud tugispetsialistide meeskond oma kabinetis last ja peret uurima, et siis kooli, kus enamasti pole tugispetsialiste või pole neil piisavalt ettevalmistust, sundida neid ettekirjutusi käsukorras täitma, nii-öelda teenust pakkuma, pole professionaalselt pädev töökorraldus. Seda ei ole Rajaleidjas kuulatud, kuigi usun, et koolid ja lapsevanemad on oma appihüüdeid kindlasti sinna saatnud.

Mingi teenuse abil, (näiteks laps, oodates elavas järjekorras vestlust sotsiaalpedagoogiga 30 minutit nädalas), ei lahenda mitte mingit ainetunnis õpetajaga tekkivat probleemi. Ja siis otsime alles ülikoolis õppivaid pooliku ettevalmistusega inimesi, et nad lastega neid jutuajamisi teeks, ikka ja jälle üksi lapsega, kuigi probleemid saavad alguse mittesobivast õppekeskkonnast klassis ja paljudel juhtudel ka õpetaja käitumisest.

Õpetajate nõustamine ja koostöö tugispetsialistidega on suur probleem ka tugikeskustele. Kahjuks on see mitmel juhul on ka “istumiskohtade” vahetus, kui seal, töötades koolist väljas, nende sisuline ja toetusprotsessi töökorraldus pole muutunud.

Paljudele õpetajatele pole kohale jõudnud, et nende teadmistest ja oskustest sõltuvad laste õppimisega seotud probleemid, koolitõrked ja vaimne tervis. Tavaline on kahjuks jätkuvalt õpetajate ettevalmistuses eelnev koolipraktika vähesus tegelikus koolis. Õpetajatest või eeskujudest õppimine oma kooliajal ei tööta, kuna siis polnud päevakorras uue õpikäsituse rakendamise vajalikkus ja õpilastega hea läbisaamine. Nii kandub põlvkonniti edasi halb koolikliima, sest meie, vanemad inimesed, oleme ju kõik välja kannatanud karme õpetajaid, märkusi ja halbu hindeid. Miks siis ei peaks selliselt karastuma ka meie lapsed?

Tugispetsialistide arvust ei sõltu koolis kuigi palju, sest üksik spetsialist ei suuda ühtki last aidata tulemuslikult, kui puudub tugimeeskond ja selle plaanipärane, professionaalne töökorraldus. Paljud lapsevanemad võivad tunnistada, et need teenused on nende lapse probleeme ainult süvendanud ja siis ei taha laps koolis käia.

Paljud koolid töötavad ka ilma tugispetsialistideta või mõne üksiku sotsiaalpedagoogiga. Mitmed õpetajad on kahjuks jätkuvalt veendunud selles, et erivajadusega lapsed peaks n-ö kuskile saarele paigutama ja et nende klassis pole neil küll kohta. Mõistmata, et nende endi puudulik professionaalne ettevalmistus süvendab laste vaimse tervise muresid ja nende erivajadusi.

Kriisis haridussüsteem ja erivajadustega laste saatus ei ole päästetavad üksikute pooliku ettevalmistusega, alles õppivate tugispetsialistide abiga.

Kogenud hea ettevalmistusega õpetajad, koolijuhid, saavad oma koolis luua koostöömeeskonna, alternatiivse tugimeeskonna, kes hakkab kõigepealt kaardistama laste ja nende õpetajate probleeme ning muresid. Siis, vajadusel kaasates kasvõi ajutiseltki koolivälist nõustavat eripedagoogi ja psühholoogi, luuakse koos laste ning nende õpetajate toetusprotsesside vajadusest ülevaade ja hakatakse seejärel plaanipäraselt ning eesmärgipäraselt seda ellu viima.

Tähtis on, et saavutatakse positiivseid tulemusi. Enne muidugi analüüsitakse põhjusi, miks mõnele lapsele olemasolev õpikeskkond ei sobi, on hoopis kahjustav ja mida on vaja selle lapse õpetajatel õppida, et lapsi parimal moel toetada, mitte probleeme süvendada.

Uusi lahendusi ja süsteemi on vaja tugimeeskonna koostööle koolis, on vaja teistsugust töökorraldust. Kui on probleem, siis enne ei lõpetata lahenduste loomist, kui tulemuslik variant on leitud. Ainult koos õpetajate, lapsevanemate, laste ja spetsialistidega ning pädeva koolijuhi eestvedamisel suudame ehk lõpetada selle lastega eksperimenteerimise koolis.