• Ülikooliaastad äratavad nostalgiat, kuid suvelavastus „Nüüd õpin Mustamäel“ sisaldab sündmusi, mis on nostalgiast kaugel. 
• Ei oska oletada, kui heldelt pakub lavastus äratundmisrõõmu Tallinna tehnikaülikooli vilistlastele.

---

„Nüüd õpin Mustamäel“ 

• Tallinna tehnikaülikooli vilistlaskogu suvelavastus. 

• Autor Andra Teede. 

• Lavastaja Veiko Tubin. 

• Kunstnik Illimar Vihmar. 

• Muusikajuht ja seadete autor Siim Aimla. 

• Muusikaline kujundus Veiko Tubin ja Siim Aimla. 

• Koreograaf Rauno Zubko.

• Lavastaja assistent ja massistseenide lavastaja Oliver Reimann. 

• Lavavõitlus Tanel Saar. 

• Valguskunstnik Kaido Mikk. 

• Grimmikunstnik Helga Aliis Saarlen. 

• Osades Egon Nuter, Jass Kalev Mäe, Maris Nõlvak, Karl Robert Saaremäe, Oskar Punga, Theodor Tabor, Piret Krumm, Kadri Lepp, Martin Mill, Ingrid Pappel, Kristjan Knight, Iko-Erik Uustalu, Sander Kõiv, Johanna Boll, Mia-Marleen Tõnis. 

• Bänd: solist Kevin Räim, trompet Triin Ustav, klahvpillid Ville Kivari, saksofon Aivar Vassiljev, bass Andree Uuetoa, kitarr Madis Arvisto, trummid Jürgen Valgemäe. 

• Rahvatantsuansambel Kuljus, kunstiline juht Marina Kuznetsova. 

• Esietendus 7. augustil 2026 Tallinna tehnikaülikooli sisehoovis.

„Arvestage sellega, et ega mina enne ei istu, kui Egon Nuter lavale tuleb!“ informeerib hallipäine härrasmees kavalalt muiates ümbruskonda, lavastuse „Nüüd õpin Mustamäel“ kaaspublikut Tallinna tehnikaülikooli sisehoovis Akadeemikute alleel. Härra on ilmselgelt TPI taustaga. Tema halli ülikonda katab vihmakeep. Egon Nuter saabub näitelavale kohe alguses, aga mul võtab etenduse kulgedes mõnevõrra aega, kuni taipan, et Nuter mängib kahte eri rolli.

10. augustil sajab vihma kogu etenduse vältel. Näitlejad pillutavad esimese vaatuse ajal vihmale erksaid repliike, laulu „Tants kestab veel“ refrääniks saab hoopistükkis „Vihm kestab veel“. Teises vaatuses ei tehta vihmast enam väljagi, loodust lihtsalt respekteeritakse, ka nõndamoodi süveneb teatrikunsti ja stiihia tasavägine koos- ja kokkumäng.

Kodumaine muusikal on kujunenud ülimalt populaarseks suveteatri žanriks. Etaloniks juba kuuendat suve Kiidjärve vabaõhulavastused. Ei ma oleks seda paralleeli ehk tõmmanudki, kui „Nüüd õpin Mustamäel“ tekst ise nii tungivalt ei provotseeriks, nimelt Tallinnfilmi „Keskpäevase praami“ kaudu. See Kaljo Kiisa mängufilm Juhan Smuuli stsenaariumile esilinastus 1967. aastal, ülikoolimuusikali tegevusajal. Sestap tsiteerib üks peategelasi, tudengineiu Elviine Eespere (Maris Nõlvak) mõnuga lektori (Eino Tamberg) ja juuksuri (Ada Lundver) dialoogi, tundub et isegi liiga mitu korda. Sedasi ongi loodud lobe seos Kiidjärve lavastusega „Ada. Rääkimata lugu“ (lavastaja Ain Mäeots, 2022). Tõsi, hiljem arendatakse tsitaadid filmist millekski kujunditaoliseks: kumb Elviine ikkagi loomuldasa on, kas juuksur või teadlane, sellest saab korraks küsimus armunute dialoogis.

Nostalgiast kaugel

Nostalgiline muusikaline suvelavastus 1960-ndate tudengielust … Kas sihukest iseloomustust tuleks tõlgendada sinisilmselt või pigem karastunud irooniaga? Küllap sõltub vastus suuresti pealtvaataja elueast ja/või teatrikogemusest. Ülikooliaastad muidugi äratavad nostalgiat, kuna noorus on ilus aeg. Ajastu levilaulud kõlavad stiilselt, mõnusalt. Samas aga sisaldab Andra Teede näidend Veiko Tubina lavastuses sündmusi, mis nostalgiast hirmus kaugel. Näiteks nuhkimine, reetmine, poliitvangid jne. Seda kõike Praha kevade tähendusrikkal taustal.

“Lavastuse raamiks kirjutatud tänapäeva ülikooli stseen mõjub konstrueerituna.

Siit omakorda võrsub vaatlejas rahutu küsimus, mismoodi suhestuda muusikali mängureeglitega. Kodumaise kõrgkoolimuusikali idee on loomulikult kiiduväärt. Ei oska oletada, kui heldelt pakuvad näitemäng ja lavastus äratundmisrõõmu tehnikaülikooli vilistlastele. Minul kui Tartu riikliku ülikooli humanitaaril tärkab vaadates kahtlus, kui palju või kui sügavuti 1960-ndate Tallinna polütehnilise instituudi (TPI) fenomeni lavaloosse mahutatud on. 

Üks tore trump on mõistagi uudne mängupaik, kus saatuslikud misanstseenid teises vaatuses laiendatakse osavalt katusele äreva valgus-vari-režiiga (valguskunstnik Kaido Mikk). Ajapikku tekib tundmus, otsekui oleksid isegi üle vabaõhulava lendavad lennukid lavastuse ohutundlik osa. Eriti täpselt, üksiti tinglikult viitab nii tegevuspaigale kui -ajale kunstnik Illimar Vihmari loodud lavaruum: perfokaardid, arvutiprogrammid, kartoteegikastid; seljaga publiku poole pööratud büstid osutamas kõnekalt möödanikule. Dokumentaalkaadreid doseeritakse pigem mõõdukalt, ent just tänu sellele mõjuvad need informatiivselt, näiteks kinokroonika 1968. aasta rahvusvahelisest põlevkivisümpoosionist Tallinnas.

Lavastuse sihtgrupp jääb segaseks

Loo keskmes seiklevad ja möllavad justkui neli musketäri, nimelt tudengid Holger Pappel – Karl Robert Saaremäe, Arnold Krunks – Theodor Tabor, Enn Kulleste – Oskar Punga ning ulja kolmikuga liituv peategelane Kaarel Määri – Jass Kalev Mäe. Selle sarmika kvarteti kaks näitlejat, Punga ja Mäe, olidki Ugala suvelavastuses „Kolm musketäri“ Porthos ja d’Artagnan (lavastaja Tanel Jonas, 2022). Ka toonane Athose osatäitja Martin Mill lööb kõrgkoolimuusikalis innukalt kaasa, ent tema mängib seekord õppejõudude liigas, andunud arvutiveidriku Hubert Rootsi värvikas rollis. Hubert ja tema abikaasa Teele (Piret Krumm) etendavad üpris ülemeelikuid intermeediume akadeemilise töörabamise ja pereelu ühitamatuse teemal.

Eesti teatri suvemuusikalide kohta on käibele läinud lööklause, et eks neis muudkui vaheldub sketš ja laul, sketš ja laul ja tants. Publiku tähelepanu vangistamiseks ja terviku hoogsaks rütmistamiseks igatpidi paslik ülesehitus, ent siingi on varuks omad konksud. Kuidas aga sellisel juhul kirjeldada või hinnata näitlejate rolliloomet, kui põhieesmärgiks ei näigi olevat luua terviklik roll, usutav inimene, rääkimata veenvast läbivast psühholoogilisest sisemaailmast? Eks olegi tore serveerida maksimaalselt efektseid hetki, laulu- ja tantsunumbritega pikitud stseenikesi. Kuivõrd, kas üldse on mõtet vaagida meelelahutuslikkuse ja dokumentaalse aluspõhja ühisosa või vastuolu? „Nüüd õpin Mustamäel“ puhul jääb see kahtlus kriipima. Kavalehe andmetel on kasutatud kümne inimese mälestusi, aga muusikali süütud, muretud mängu(reegli)d muudavad tõigad ja inimsaatused punktiirseks, pealiskaudseks, valdavalt lahedaks. Nii ongi päris keeruline järeldada, kes on õigupoolest lavastuse adressaat: kas need, kes veel minevikku mäletavad ja visandatud sündmused ära tunnevad; või hoopiski noored, kes 1960-ndate tragöödia ja farsi ühtesulatamise kaudu ajalugu alles avastavad? Minuvanusel vaatajal, kes näidendi tegevusajal oli väike tüdruk, aga aastatega on ajaloost omajagu aimu saanud ja, mis kõige olulisem, üldistusjõulist dokumentaalteatrit näinud, on antud juhul eriti keeruline ennast sihtgrupiks mõelda, toimuvale päriselt kaasa elada, kaasa tunda.

“Üks tore trump on uudne mängupaik, kus saatuslikud misanstseenid teises vaatuses osavalt katusele laiendatakse.

Tudengitest kolm musketäri on kuraasikad, elu-uljad, hetketi omas ajas liigagi hulljulged. Kolmiku läbielamistest valusaim on Ennu minevikulugu, mis selgineb alles pärast kaklust rohmaka venelaste bandega, kel maikad kui vormiriietus, eesotsas Dimitriga (Iko-Erik Uustalu). Kaklus mõjub nagu sõu, alles kui Enn hiljem Kaarlile pihib, miks ta laua alla varjus ja kaasa ei löönud, teiseneb-tumeneb korraks helistik.

Kentsakalt naiivne

Jass Kalev Mäe on siira maapoisihingega Kaarel Määri rollis ju kah omamoodi d’Artagnan. Suurlinna elus kohmetu ja kohmakas kohaneja. Ja ennäe, ülikoolis kohtab Kaarelgi oma Mileedit. Või teeb säherdune kõrvutus siiski ülekohut kolhoosiesimehe tütrele, isepäisele ja nipsakale Elviine Eesperele, keda Maris Nõlvak portreteerib mitmesuguste nüanssidega, mitte mustvalgelt. Kaks vastandlikku rolli loob Kadri Lepp: Kaarli ema Marta Määri on südamlik koduhoidja, kes üksipäini kurvastab, kui poeg kodust kaugeneb. Tumedate prillidega silmi varjav KGB ohvitser Ivanova liigub ja räägib sootuks teisiti, sumedalt, võltsilt. Elviine värbamine näib selge kui seebivesi, ometi jääb see liin mõnevõrra mõistatuslikuks. Ma ei osanudki välja lugeda, kas või millal Kaarel saab või ei saagi teadlikuks, et tema (tulevane) abikaasa on nuhk. Mis saab nende abielust, mis on praeguseks saanud Elviinest?

Egon Nuter mängib raamtegelasena emeriitprofessor Kaarel Määrit ja tema repliigist, kuidas ta oma arreteeritud sõpradega hiljem enam ei suhelnud, kuigi poisid tagasi tulid, aimub kibedust, süüdlaslikkust ka. Aga teisest küljest, eeldada erksast ja lustiga pulbitsevast muusikalist kriminulližanri skalpellilõigete täpsust, ju see olekski täitsa tühi töö.

“Dokumentaalkaadreid doseeritakse pigem mõõdukalt, ent just tänu sellele mõjuvad need informatiivselt.

Raamiks kirjutatud tänapäeva ülikooli stseen mõjub tõesti konstrueerituna. Võib-olla on siin põhisiht luua vastandus. 1960-ndate Nõukogude Eesti, raadiojaama Ameerika Hääl salamahti kuulamine ja üliõpilaste püüd toimetada memorandum vabasse maailma. Ja vastukaaluks 2025. aasta avatud maailm, kui tudeng Heleri saab kutse sõita hommepäev Ameerikasse. Aga mine võta kinni, ons autori eesmärk lisada kapatäis lootusrikkust ja helget positiivsust – või vastuoksa, üle võlli sarkasmi, kui helistaja tutvustab end: „John Smith Silicon Valley hüperinvesteeringute grupist“?! Kentsakas naivismi diskursus võimutseb nii või naa.

Reibas finaal

Olgu kuis on, „Nüüd õpin Mustamäel“ reibas finaal toob meelde tuntud lause mehelt, kelle teoseid näeb lavalgi, olid need ju tollases õppeprogrammis: „Inimkond jätab naerdes hüvasti oma minevikuga.“ Miks ka mitte, naer on tervistav. Kummatigi, kuulates finaalilaulu „Nüüd õpin Mustamäel“ (mugandus Avo Tamme „Mustamäe valsist“, Heldur Karmo laulusõnu kohandanud Veiko Tubin) ja vaadates hoogsat rahvatantsu, viirastub mulle sekundiks justkui mõne ammuse propagandafilmi õhustik. Nonoh, sõitlen ennast, ära jama, „Valgus Koordis“ (1951) oleks õel liialdus, aga … Mis saan mina sinna parata, kui seekord ilmutab end mulle vihmasabinas ühtäkki Eduard Vilde „Tabamata ime“ Eeva Marland, mistõttu rahvatantsuansambli Kuljus vahvate etteastetega hakkavad lahedat kõrgkoolimuusikali jälgides kõlisema narrikuljused. Alguses üsna areldi, aga mida aeg edasi, seda pealetikkuvamalt, üha valjemini. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas neid maha võtta. Tants kestab veel, laul kestab veel, vihm kestab veel, hulk päevi kauneid siin meid ootab, ootab ees!