- Šveitsi koolides nägime tugevat usku sellesse, et õppija peab võtma oma hariduse eest vastutuse.
- Sealset kutsehariduse süsteemi toetab tööandjate huvi saada endale head töötajad.




Septembri alguses toimunud õpiränne Šveitsi viis Eesti haridusjuhid ja -eksperdid mitmesse kooli, ülikooli ja hariduspoliitika kompetentsikeskusesse. Mõne päeva jooksul said nad lähemalt aimu sealsest kutse- ja üldharidusest, õpetajakoolitusest, haridusuuringutest ning kvaliteedijuhtimisest. Märksõnadena jäid kõlama ettevõtete ja koolide tihe koostöö, õppija vastutus, suur autonoomia ning vajadus toetada noorte eneseregulatsioonioskusi.
Kutseharidus – õppimine käsikäes tööeluga
Šveitsi haridussüsteemi eripära on kutsehariduse populaarsus. Pärast põhihariduse omandamist valib ligikaudu kaks kolmandikku noortest kutsekooli ja vähem kui kolmandik jätkab gümnaasiumis.
Kutseõpe on Šveitsis tihedalt seotud tööeluga. Noor veedab kolm päeva nädalas ettevõttes ja kaks päeva kutsekoolis. Õpilane kandideerib esmalt ettevõttesse ning töökoha saamine tähendab sisuliselt ka kutsekooli õppima asumist. Nii vastutab noore arengu eest koos kooliga ka tööandja.
Zürichi ja St. Galleni kutsekoolide külastus näitas, et tegemist ei ole pelgalt teoreetilise koostööga. Ettevõtetega on sõlmitud lepingud, koolidel on sadu tööandjatest partnereid ning töökohtadel on oluline roll õppijate juhendamisel. Kool ja ettevõte vahetavad regulaarselt infot õppija tulemuste ja kohalolu kohta.
“Muljet avaldasid 16-aastased noored, kes rääkisid oma tööst haridusametis, pangas, spordiakadeemias või migrantide toetamisega tegelevas organisatsioonis.
Muljet avaldasid 16-aastased noored, kes rääkisid inglise keele tunnis oma tööst haridusametis, pangas, spordiakadeemias, migrantide toetamisega tegelevas organisatsioonis jne. Nad olid uhked oma töö ja õpingute üle.
Miks on kutseharidus Šveitsis nii populaarne? Sealset kutsehariduse süsteemi toetavad pikaajalised traditsioonid ning tööandjate huvi saada endale head töötajad. Noortel on võimalik pärast põhikooliõpinguid tööturul ka jätkata.
Kas varane valik on parim?
Šveitsis jagunevad noored eri haridusteedele üsna varakult ning haridusteadlased on juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et õpetajate tehtud suunamisotsuseid võib mõjutada ka õpilase sotsiaalmajanduslik taust. Kui noor satub varakult nn madalamale õppeteekonnale, võib tal hiljem olla keeruline liikuda akadeemiliselt nõudlikumale rajale.
Sama küsimus kerkib gümnaasiumihariduses. Gümnaasiumisse pääseb vaid osa noortest, konkurents on tihe ning akadeemiline surve võib olla suur. Õpilaste vaimne heaolu on seetõttu suure tähelepanu all.
Autonoomiaga kaasneb vastutus
Šveitsi haridusasutusi külastades jäi silma tugev usk koolide ja õpetajate autonoomiasse. Kõlas mõte: minimaalsed standardid ja maksimaalne autonoomia. See tähendab, et riik või kanton määrab raamid, kuid koolidele jäetakse vabadus otsustada, kuidas eesmärkideni jõuda. Ka kvaliteedijuhtimise korral ei kontrollita tingimata kooli „kvaliteeti“, vaid seda, kas koolil on toimiv kvaliteedijuhtimise süsteem.
Autonoomiaga kaasneb aga vältimatult vastutus. Küsimus ei ole üksnes selles, kui palju koolidele vabadust anda, vaid ka selles, kas koolid ja nende juhid on selliseks vabaduseks valmis.
Zürichi ülikooli haridusteadlastega kohtudes tõusis kesksele kohale õppija eneseregulatsioon. Tänapäeva kool ei pea õpetama üksnes seda, mida õppida, vaid üha enam ka seda, kuidas õppida. Noor vajab oskust planeerida oma aega, seada eesmärke, jälgida oma õppimist, teha koostööd ja puhata. Gümnaasiumiastmes muutub eriti oluliseks ajaplaneerimine, sest kohustusi on palju, kuid aega nende täitmiseks järjest vähem.
“Gümnaasiumisse pääsemiseks on konkurents tihe ning akadeemiline surve võib olla suur.
Oluline tähelepanek oli ka see, et eneseregulatsiooni ei saa pidada üksnes õppija isiklikuks vastutuseks. Õpetaja peab oskama märgata, millist tuge vajab õpilane või klass, koolijuht peab omakorda toetama õpetajate eneseregulatsioonioskusi ja koostööd.
Kõige väärtuslikum ei ole seejuures oskuste mõõtmine, vaid hindamistulemuste jõudmine klassiruumi.
Tuleviku gümnaasium ühendab aine- ja üldpädevused
Šveitsi gümnaasiumi õppekavas on suur roll aineülestel pädevustel. Iga aineõpetaja vastutab lisaks oma aine sisule ka üldpädevuste arendamise eest. Olulisel kohal on keele- ja matemaatikapädevus, akadeemilised ja uurimisoskused, digipädevus, interdistsiplinaarne koostöö, kestlik areng ja poliitiline kasvatus. Samuti peab õppekava toetama õpilaste mobiilsust ja võimaldama panustada ühiskondlikult kasulikku tegevusse.
See tähendab muutust õpetaja rollis: arendada üldpädevusi on iga õpetaja ülesanne.
Õpirändel jäi korduvalt kõlama vajadus teha rohkem koostööd – õpetajatel omavahel, koolidel ettevõtetega ning koolidel kõrgkoolidega. St. Galleni ülikoolis arutleti haridusjuhtide ettevalmistuse üle ning räägiti sellest, kuidas kõrgkoolid saavad koole nende arengus toetada. Õpetajakoolituses pööratakse üha enam tähelepanu ennastjuhtiva õppija toetamisele ja õpetajate koostööoskustele.
Šveitsi õpetajad annavad tagasisidet juhtimisele, koguvad tagasisidet oma töö kohta ning toimuvad ka regulaarsed tunnivaatlused ja vestlused.
Šveitsi kogemus paneb küsima
Nädal Šveitsis ei andnud Eesti jaoks valmis retsepte. Küll aga tõi mitmeid küsimusi, mille üle tasub mõelda.
“Šveitsi gümnaasiumi õppekavas on suur roll aineülestel pädevustel.
Kuidas muuta kutseharidus noore jaoks sama atraktiivseks ja tähenduslikuks kui akadeemiline haridus? Milline on päriselt mõjus karjääriõpetus, mis toetab õpilast tema valikutes pärast põhihariduse omandamist? Kuidas siduda õppetöö veel tugevamalt tööeluga? Kui palju autonoomiat saavad koolid tegelikult kanda? Kuidas vältida seda, et varased haridusvalikud ei suurendaks ebavõrdsust? Kuidas õpetada noortele oskust oma õppimist juhtida? Mida on sealsest kogemusest kaasa võtta Eesti õpetajakoolitusse?
Šveitsi koolides nägime tugevat usku sellesse, et õppija suudab võtta oma haridustee eest vastutuse. Samal ajal peab süsteem looma talle selleks võimalused, pakkuma tuge ning tagama, et varane otsus ei määraks kogu edasist eluteed.
Võib-olla ongi kõige olulisem õppetund lihtne: mida rohkem vabadust ja vastutust õppijale, õpetajale ja koolile anda, seda tugevam peab olema usaldus, koostöö ja valmisolek selle vastutuse kandmiseks. Ning iga muutuse ellurakendamine vajab läbimõtlemist ja aega.




Lisa kommentaar