- Pea 20 aastat tagasi kirja pandud „Elajas“ on üllatavalt tänapäevane.
- Kurjusest kantud lapsed on oma tähelepanelikkuselt ja taiplikkuselt kohati justkui tagurpidi pööratud targad lapsed.
- Lavastuse üks läbiv teema on toidukeemia.
„Elajas“
• Autor Duncan Macmillan.
• Tõlkija Mart-Matteus Kampus.
• Lavastaja Taago Tubin (Vanemuine).
• Kunstnik Pille Jänes.
• Helilooja Vootele Ruusmaa.
• Valguskunstnik Sander Põllu (VAT-teater).
• Koreograaf Maria Solei Järvet.
• Laval Risto Vaidla, Erik Hermaküla, Laura Kukk ja Tiina Tõnis.
• Esietendus 13. septembril 2026 noorsooteatri väikeses saalis.
Eesti noorsooteatri uuslavastus, inglise näitekirjaniku ja lavastaja Duncan Macmillani 2007. aastal kirjutatud näidend „Elajas“ jahmatab oma realistlikkuse ja tänapäevasusega. Võib-olla oleksime pea kakskümmend aastat tagasi kõnealust teemat teatrilaval vaadanud teatava õlakehitusega, et meid see ju ei puuduta, kuid tänapäeval on ilmselt iga õpetaja puutunud kokku laste ja noortega, kelle tegutsemist saadab mingi pahatahtlikkus ja sisemine kurjus. Lihtne on õudust täis pilgul neid hukka mõista, hoopis keerulisem aga püüda mõista, mis toimub lapses või noores, kes oskab olla kõige ja kõigi suhtes ainult agressiivne ning pahatahtlik. Kahjuks ka kõigi nende suhtes, kes talle kogu hingest ja südamest head soovivad. Näidendi saatesõnas leiduv Bruno Bettelheimi mõttetera: „Koletis, keda laps kõige paremini tunneb ja pelgab, on see koletis, kelleks ta end peab või kardab, et ta on,“ on mõtlemapanev ja samas ütleb kõik.
Kurjuse teenistuses
„Elaja“ peategelane Dadek (Erik Hermaküla) on väga katkine noor, kelle kasvatamine on jäänud vanaema Rita (Tiina Tõnis) ja tema mehe kanda. Poisi ema on teinud enesetapu ning isa pildilt jäädavalt kadunud. Loo alguses, esimesel kohtumisel uue õpetajaga (Risto Vaidla) ütleb Dadek välja õõvastava mõtte: „Vanaema ütleb, et mul pole tundeid.“ Mis on sundinud vanaema talle sellist asja ütlema? Mis hetkel ja millises vanuses? Kas üks teismeline peab sellist teadmist endaga iga päev kaasas kandma? Ilmselgelt on kaotus ja lein teinud nii vanaema kui ka lapselapse peas oma töö ning lahti rääkimata teemad ja lihtsakoelised, ennekõike materiaalsed lahendused on vastupidiselt soovitule olukorra hullemaks muutnud.
“Lavastuses tõusevad pinnale ennekõike kaasava hariduse, kasvatuse ja toitumisega seotud teemad.
Kevadel lavakunstikooli lõpetanud ning noorsooteatris oma esimest suurt rolli tegev Erik Hermaküla mängib Dadeki empaatiavõimetuks jõhkardiks, kellega ilmselt keegi koolisüsteemis kokku puutuda ei sooviks – seda nii enda, kolleegide kui ka teiste õpilaste vaimse tervise huvides. Dadeki n-ö vaimsed eeskujud on mõrvarid, kurjategijad ja agressiivselt käituvad sisuloojad. Mõistmata kuulsuse olemust, unistab ta samuti kuulsaks saamisest. Ükskõik kuidas. Samas laseb Hermaküla Dadeki kurjuse kõva koore alt läbi paista mõne helgema kiire, mis vaatajas kas või korraks poisi suhtes kaastunde äratab või paneb koguni kergelt muigama. Nimelt kasutab „vinge mees“ läbivalt vanaemalt pärit parasiitsõna „jessake“ ning on lapsemeelselt valmis kleepsude eest mõne hetke korralik olema.
Dadek on terava pilguga ja tähelepanelik, kuid kahjuks on see rakendunud kurjuse ja vägivalla teenistusse. Nii märkabki ta esimesel kohtumisel õpetaja uusi kingi, kuid kastab selle tähelepaneku kiirelt solvavasse ja õpetajat alavääristavasse kastmesse. Oma kujuteldavat vaimset üleolekut demonstreerib ta ka õpetaja jutu ignoreerimise ja vaid talle huvipakkuvate teemade pealesurumisega. Samas annab õpetajat relvituks tegev küsimus „Kas ma võin sult ühte asja küsida?“ iga kord pisut lootust, et nüüd võidab headus kurja ja inimlik suhtlus jääb peale. Paraku on need helgemad kiired kerged kaduma. See on omamoodi huvitav fenomen, kuidas Dadeki tüüpi õpilased oskavad esitada küsimusi nii tabavalt, et õpetaja soovib neile ausalt vastata. Seejärel aga kahetseb antud vastust, sest sellele järgneb äraspidine kommentaar või täielik sõnade väänamine. Samas tabavad sellised õpilased häirivalt kiiresti ära, kui püüad neile luisata või häguse sõnamängu või omakorda küsimusega vastata. Nad oleksid justkui tagurpidi pööratud targad lapsed.
Keemia laste toidulaual
Loos aset leidvad sündmused saavad alguse sellest, et Dadek on suunatud tavaklassist üks ühele õppesse, et klassikaaslastel oleks tunnis õpirahu ja töömeeleolu. Uus õpetaja Tom on (haridus)psühholoogiat õppinud karjääripööraja, kes on otsustanud õpetajaks ümber õppida. Dadeki vanaema näeb pakutud lahendust koolipoolse kiusamisena ning on oma lapselapse nimel valmis isegi kohtusse minema.
Tiina Tõnise vanaema on koondportree kõigist vanematest ja vanavanematest, kes süüdistavad probleemides kooli ja selle juhtkonda, õpetajaid, kaasõpilasi, mõistmata, et algne põhjus on nende enda kodus ja perekonnas. Vanaema oma silmaklappidega loodab, et kooli survestades tehakse ta lapselaps mingi ime läbi korda, ning võitleb selle eest, kuniks veel on lootust. Lisaks sisaldavad vanaema Rita „hoolivusmeetodid“ rämpstoitu ning värvilisi magusaid karastusjooke ehk kõike seda, mis agressiivsusele lisaenergiat annab. Ega rahvatarkus asjata ütle, et laps on kodu peegel.
“Pahatahtlik ja kurjust täis nooruk ning tema silmaklappidega vanaema on samal ajal nii tagajärg kui ka valus vaatenurk katkistele peresuhetele.
Lavastuse üks läbiv teema ongi lastele mõeldud ja suunatud toitudes kasutatav toidukeemia, mis lisab neile värvi, maitset, lõhna ja tarbimisatraktiivsust. 2. oktoobril ilmus Postimehes Alexandra Saarniidu lugu „Koolipuhvetis on šokolaadid ja saiakesed keelatud. Poodi minekuks lastel aga takistusi ei ole“, mis lahkab koolitoidule ja -puhvetitele kehtestatud nõudeid ning õpilaste sellest tingitud harjumust asendada maitsetuna tunduv koolitoit tugevamaitselise rämpstoiduga. Regulatsioonidega koolis noorte toitumisharjumusi paraku ei muuda, eriti kui need on varajasest lapsepõlvest sisse juurdunud. Tahtmatult meenus tuttava lasteaiaõpetaja jutustatud lugu, kuidas järjekindlalt lasteaiatoitu söömast keeldunud 2–3-aastasele lapsele lubati kaasa panna kodutoit. Toidukarbi avamisel vaatasid sealt vastu soola- ja rasvarohked kartulikrõpsud – laps oli harjunud kodus neid lõunaks sööma.
Risto Vaidla õpetaja Tom on enamiku ajast sordiini all, seda nii kodus kui ka koolis. Temast õhkub soov Dadekit aidata ning suunata nooruk aktsepteerima ühiskonnas kehtivaid käitumis- ja suhtlusnorme ning õppima. Samas on temaski tumedaid allhoovusi, mille võti peitub lapsepõlves ning mis panevad teda (negatiivseid) emotsioone alla suruma, lisaks seesmine vajadus teha kõike õigesti. Peale kõige sunnib Tomi endise turundusinimesena tagant vastutus nendesamade värviliste toitude-jookide jõudmise pärast laste ja noorte toidulauale: „Me oleme loonud terve generatsiooni, kes ei oska ennast toita.“ Vaidla õpetaja Tom ütleb välja veel mitu valusalt kõlavat mõtet, mis ilmselt nii mõnegi õpetaja meeles on mõlkunud, kuid mida nad ei soovi kõva häälega välja öelda. Lavastusest kumavad ka kurvad tõeterad, miks nii mõnedki missiooniga inimesed lahkuvad koolist ja haridussüsteemist; muuhulgas on nad kasvava kurjuse ees lihtsalt jõuetud.
Dadeki kohta julgeb tõe välja öelda Tomi elukaaslane Jane (Laura Kukk). Algselt malbe ja tasakaalukana näiv naine püüab kaine mõistuse häälena Tomi maa peale tuua ning panna meest nooruki probleeme realistlikult hindama. Ühel ootamatul ja ärevaks tegeval kohtumisel Dadeki endaga vallandub temas emalõvi, kes kaitseb oma pisikest perekonda ja veel sündimata last, muutes nii kõigi asjaosaliste elu.
Kas katkist last saab aidata?
Lavastaja Taago Tubin on väga keerulise ja kohati jõhkra teksti pannud laval kostma nii, et pinnale tõusevad ennekõike kaasava hariduse, kasvatuse ja toitumisega seotud teemad. Pahatahtlik ja kurjust täis nooruk ning tema silmaklappidega vanaema on samal ajal nii tagajärg kui ka valus vaatenurk katkistele peresuhetele toiduvärviküllases tarbimisühiskonnas.
Kunstnik Pille Jänes on loonud lihtsa lavaruumi, kus klassiruumist saab mõne liigutusega Tomi ja Jane kodu või vanaema ja Dadeki eluase. Vootele Ruusmaa helikujundus ja Sander Põllu valguslahendused toetavad nii ärevaid stseene laval kui ka näitlejate poolt tantsulis-mängulist lavapiltide vahetumist (koreograaf Maria Solei Järvet).
“Dadek on terava pilguga ja tähelepanelik, kuid kahjuks on see rakendunud kurjuse ja vägivalla teenistusse.
Katkiste laste teemat käsitlevaid lavastusi on Eesti teatrite lavadel mitmeid. Noorsooteatris juba viiendat hooaega laval olev, samuti Duncan Macmillani „Kõik ägedad asjad“ vaatab toimetulekut lapsevanema enesetapuga: kuidas jääda keerulises olukorras (vastupidiselt „Elaja“ Dudekiga) hoolivaks ja armsaks inimeseks. Piret Jaaksi „Sinisilmsed“ on võtnud linnateatris fookusesse teismeliste poiste üksijäetuse ja radikaliseerumise, vaadates seda temaatikat muuhulgas pedagoogide ning politseinike vaatenurgast. Keerulisest koolikeskkonnast räägib saksa näitekirjaniku Lutz Hübneri kirjutatud „Raev“ VAT-teatri repertuaaris, mis on kirjutatud „Elajaga“ samal aastal ja räägib samuti noore õpetaja ja teismeeas õpilase lahingutest.
Loetelu ei ole kaugeltki lõplik ning noorte, hariduse ja kooliteemalisi lavastusi leiab teatrite repertuaarist veelgi. Teater on ühiskonnas toimuva suhtes tundlik ning reageerib sageli kiiremini kui poliitikud ja ametnikud. Katkistest noortest ja nende probleemidest on meedias juttu üha enam, mis toob inimeste teadvusse puuduvad koolikohad, ületamatutena näivad õpiraskused ning laamendamisega lõppevad majapeod. Mis toimub meie noortega ning kas täiskasvanute vastastikune süüdistamine ning vastutuse kellegi teise õlule panemine aitab neid kuidagi elus edasi? Kas kooli roll on katkine laps „ära remontida“ või hoopiski suunata teadmiste ja uudishimu radadele? Või kas juba väga katkist last üldse saab aidata, eriti kui ta seda ise ei taha või enam tahta ei oska …
Lisa kommentaar