Õpetajad vajavad arenguvestluse korraldamiseks toimivat süsteemi ja tuge

• Sageli ei kurna vestlus ise, vaid teadmatus, kas teisel pool lauda istub koostööpartner või vastane.
• Õpetajate tööaja uuringu 70 000 eurost võiks osa kulutada arenguvestluste ühtse süsteemi loomisele.

Õpetajate töökoormus on taas päevakorral. Hiljutine hoiatusstreik ja palgaläbirääkimised on tõstnud tähelepanu keskmesse küsimuse, kui palju õpetaja tegelikult jõuab. Sellele lubab vastust otsida ka haridus- ja teadusministeerium, kes plaanib tellida 70 000 euro eest uuringu, selgitamaks välja, millele kulub õpetajate tööaeg. Õpetajad ütlevad, et nende töökoormust on varemgi uuritud ja pigem tuleks püüda probleemi lahendada.

“Õpetajad peavad arenguvestlust äärmiselt vajalikuks, kuid samas viitavad seda kirjeldavad sõnad „maraton“, „tappev“ ning „kohustus“ emotsionaalsele kurnatusele.

Üks tööülesanne, mis õpetajatelt palju aega ja energiat nõuab, on arenguvestluse korraldamine. Koolid on üsna autonoomsed ja õpetaja viib arenguvestlust läbi nii, nagu oskab. Sageli peab klassijuhataja ise looma metoodika, otsima infot, valmistama materjale ette ja igal aastal osa tööst uuesti tegema. See kasvatab töökoormust ning muudab tulemuse väga sõltuvaks õpetaja isikust. Kui aga õpetajal oleks toimiv süsteem ja järjepidev tugi, ei peaks ta iga kord nullist alustama.

Kaitsesin kevadel Tallinna tehnikaülikoolis magistritöö arenguvestlusest kui hariduskogemusest ning viisin järelsammuna läbi kaks üle-eestilist küsitlust: kokku oli vastanuid 281: 152 lapsevanemat ja 129 õpetajat. Tulemused osutavad mitmele murekohale.

Arenguvestlus võtab arvatust rohkem aega

Väljastpoolt näib arenguvestlus lihtne: lapse, lapsevanemate ja õpetaja kord aastas toimuv kohtumine. Tegelikkuses on vestluseks vaja märkimisväärset eeltööd, vestlus dokumenteerida ja hiljem teha ka järeltöö. Küsitluse põhjal tunneb vaid 36% õpetajatest, et neil on arenguvestlusteks piisavalt aega. Ettevalmistus võtab sageli rohkem aega kui vestlus ise ning seda tehakse oma pere, vaba aja ja ka uneaja arvelt. Klassijuhataja lisatasu on suurusjärgus 200 eurot ja see on tegelikku töömahtu arvestades vähe.

“Vaid 36% uuritud õpetajatest ütles, et neil on arenguvestlusteks piisavalt aega.

Ühe õpetaja sõnad kirjeldavad hästi tunnet, mis seoses arenguvestlusega tekib: „Vestlused ise on huvitavad, aga panevad ka ohkama – jälle üks ülesanne, mis lükkub sageli väljapoole tööaega.“ Teine õpetaja lisab: „Koolides on jäetud vestlused õpetajate kanda – ise otsid materjale ja ise mõtled. Meid ei valmistata selleks ette.“

Õpetajad peavad arenguvestlust äärmiselt vajalikuks, kuid samas viitavad seda kirjeldavad sõnad „maraton“, „tappev“ ning „kohustus“ emotsionaalsele kurnatusele.

Töökoormuse puhul ei ole küsimus ainult ajas. Suur osa arenguvestlusest on emotsionaalne töö. Küsitletud õpetajad mainisid korduvalt ärevust selle ees, kuidas lapsevanem reageerib, ning on puutunud kokku nii kaitsvate, süüdistavate kui ka koolivaenulike vanematega. Sageli ei kurna mitte vestlus ise, vaid ettearvamatus ja teadmatus, kas teisel pool lauda istub koostööpartner või vastane. Sellisel puhul ei aita rohkem aega ega kõrgem palk, vaja on juhtkonna tuge, ühtset metoodikat ning õpetaja ning lapsevanema vahel jagatud vastutust.

Küsitlusest selgus, et vaid 28% õpetajatest tunneb, et juhtkond toetab teda arenguvestluste ettevalmistamisel koolituste, kovisiooni või materjalidega. Rohkem kui kolmandik ei taju tuge üldse. Sarnast mustrit kinnitavad leiud magistritöös.

“Palju sõltub õpetajast. Üks vanem, kellel kolm last käivad samas koolis, kirjeldas kolme täiesti erinevat kogemust.

Arenguvestluste ebaühtlus peegeldub ka lapsevanemate kogetus. Ühe ja sama kooli kohta on nii väga häid kui väga halbu lugusid ning kogemus sõltub peaaegu alati klassijuhataja isikust. Üks vanem, kellel kolm last käivad samas koolis, kirjeldas kolme täiesti erinevat kogemust.

Kokkuvõttev näitaja on kõnekas: oma kooli arenguvestluste süsteemi soovitaks teistele vaid 17% õpetajatest ja 29% vanematest.

Info peab liikuma lapsega kaasa

Oluline on ka see, mis toimub enne ja pärast vestlust. Ühtset digitaalset lahendust, mida näeks lapse järgmine klassijuhataja, hindasid õpetajad keskmiselt 2,24 palliga viiest (61% vastanutest leidis, et sellist süsteemi ei ole olemas). Lapsevanemate jaoks oli info veelgi kättesaamatum, nad hindasid seda 2,07 palliga. Selle tulemusena algab iga uue klassijuhatajaga lapse arengulugu sageli otsast peale.

Eriti kõnekas osa joonistub välja järeltegevustes. Kui 68% õpetajatest ütleb, et naaseb eelmiste kokkulepete juurde, siis vaid 29% vanematest tajub, et nii ka tehakse. See ligi 40%-ne lõhe õpetaja enesetaju ja lapsevanema kogemuse vahel selgitabki hästi järjepidevuse olulisust.

Iga kord ei peaks nullist alustama

Küsitlustest tuli selgelt välja, mida õpetajad kõige rohkem ootavad. Nad soovivad ühtset raamistikku ja juhtkonna tuge: jagatud metoodikat, selgeid eesmärke ning järjepidevust, mis säilib ka õpetaja vahetudes. Üks õpetaja sõnastas selle nii: „Juhtkonna prioriteet peaks olema selgitada õpetajatele eesmärki ja pakkuda praktilist tuge vestluste läbiviimiseks.“

Sellise raamistiku loomulik osa on digitaalne tugi. Tööriist, mis kirjeldab lapse arengut lasteaiast kooliaastate lõpuni ega alga iga klassijuhataja vahetumisel otsast peale. Praegu selline lahendus puudub. Üks õpetaja tõdes: „Meil pole mingit kirjalikku ega arhiivimaterjali. Kõik kogemused saan suuliselt, see on nagu pärimuste kogumine.“ Sama tajuvad lapsevanemad. Üks neist kirjeldas: „Kool võiks luua süsteemi, mis võimaldaks vestlustel sõlmitud kokkuleppeid jälgida ja nende juurde hiljem tagasi pöörduda, nii et eesmärgid oleksid kirjas ning lapsele, vanemale ja õpetajale ühiselt kättesaadavad.“

“Oma kooli arenguvestluste süsteemi soovitaks teistele vaid 17% õpetajatest ja 29% vanematest.

Ühtse lahenduse puudumist põhjendatakse sageli konfidentsiaalsuse, koolide autonoomia või teema keerulisusega. Leian, et need takistused on siiski ületatavad. Vaja on üksnes sihikindlalt tegutseda ning arutleda selle üle, kuidas luua arenguvestluse süsteem, mida saab ajas jälgida ja millele toetuda.

Hästi toimiv arenguvestlus ei pea olema lisakoormus. Õige toe ja ühise raamistiku korral, annab see õpetajale väärtuslikku teavet lapse kohta, millele ta saab toetuda oma edaspidises töös. Koolijuhi ülesanne on selleks tingimused luua, pakkuda klassijuhatajatele tuge ja süsteemsemat lähenemist. Õpetaja jaoks tähendab see omakorda väiksemat koormust ja suuremat kindlust vestlusi hästi läbi viia.

Magistritöö ja küsitlused näitasid, millele klassijuhatajate tööaeg arenguvestluse läbiviimisel kulub. Miks mitte investeerida osa sellest 70 000 eurost arenguvestluste ühtse süsteemi loomisesse?