See võrrand kehtib paaristundide kohta. Kahe tunni, 90 minuti asemel õpivad lapsed 75 minutit, vahepeal tuleb teha viis minutit liikumispausi või korraldada õppimine nii, et lapsed jalutaksid ühest klassinurgast teise. Koolipäev saab rutem läbi, vahetunnis ei ole vaja korda pidada ja tööpäev on lühem. Iga kahe „topelttunni“ kohta varastatakse terve tund koos õpetajaga õppimise aega. Õpetaja on ka rahul, saab rutem koju. Pealegi on asjal innovaatilisuse ja uuendusmeelsuse hõngu. Koolijuht on olnud tubli, haaranud kinni uutest suundadest ja hoiab silma peal pedagoogikateaduse saavutustel.
Mul on aga tunne, et lapse koolitunnist näpatakse õppimise ja arenemise aega. Vaatame lähemalt. Teadus ütleb, et mida noorem laps, seda lühemat aega suudab ta ühe asjaga tegeleda: nii umbes 20 minutit järjest. Ja hea on lasta tal vahepeal tegeleda muuga, näiteks muu õppeainega, ja siis koukida ajust õpitu uuesti esile, treenides meenutamise protsessi, kinnistades teadmist. Eriti väikestele on 80 minutit sama asja õppida raske. Kui on soovi midagi pikalt õppida, saab ju klassiõpetaja panna tunniplaani kas või kolm 45-minutilist matemaatikat järjest.
“Kui kahest 45-minutilisest tunnist saab üks 80-minutiline, siis esimestes klassides ei olegi muud, kui kahe ploki vahel söögivahetund ja koju.
Aga tundide vahel oleks vahetund, kus lapsed saavad joosta, suhelda, mängida, arendada sotsiaalseid oskusi. Kisa-kära ja sammude müdin koridoris ja kooli spordisaalis, pinksimäng ja hõiked ümber lauajalgpalli laudade … või siiski mitte. Satun tihti progümnaasiumisse, kus vahetunnis valitseb vaikus ja kord, kõik lösutavad rohketel diivanitel, mobla peos ja kapuuts peas. Uurisin, mida nad teevad: pooled skrollisid ja pooled mängisid mingit primitiivset mängu. Ei mingit suhtlemist ega liikumist. Aknast paistab tühi spordiväljak ja kutsuvad pallid … Sellisest vahetunnist pole tõesti kasu.
Suvel sattusin ka teise, samuti tervist edendavasse ja liikuma kutsuvasse kooli. Direktori sõnul seatakse teisele korrusele sisse vahetundide ala, plaanis on osta sinna … diivanid. Kooli spordisaali lapsed vahetunnis ei pääse. Ei pääse paljudes koolides. Pole, kes valvaks, või ei kuulu saal juriidiliselt koolile. Või ei viitsi keegi sellega tegelda.
Kui kahest 45-minutilisest tunnist saab üks 80-minutiline, siis esimestes klassides ei olegi muud, kui kahe ploki vahel söögivahetund ja koju. Ei mingit suhtlemist isegi klassikaaslastega päeva jooksul. Kui veab, on vahel õuevahetund. Tavatundide puhul, mille vahel on normaalsed vahetunnid ja lastele loodud võimalus liikuda, koguneb nädalas lisaks lausa paar liikumistundi, sageli kõrgema pulsiga kui keskmises kekatunnis.
Kokkuvõtvalt: minu hinnangul kuni kuuenda klassini liittunnid ei sobi. Süvenemisvajadust saab lahendada tunniplaaniga. Võib-olla on ka vanemas kooliastmes vahetunnid liiga väärtuslikud, et neid kaotada. Ja tunniaeg ka. 40 + 40 – 5 = 75.
Lisa kommentaar