Istume klassi keskel. Ees seisab õpetaja Rosella, käes tamburiin. Ta kordab just meie nimesid hääldusharjutusteks (Ly – pikk täishäälik, LII; Kaja – lühike täishäälik, KA-JA), ja terve klass laulab meie nimesid õpetajaga kaasa. Hetk enne seda olime koos õppijatega, kes on pärit Bangladeshist Peruuni, ja nimetasime kaardi juures kõigi nende päritoluriike itaalia keeles. Teised keeled jäid selles ruumis kõrvale — siin räägiti itaalia keeles, žestide ja tamburiiniga.
Nii algas meie Erasmus+ töövarjutamine Torino täiskasvanute koolis CPIA 1 (Centro Provinciale di Istruzione degli Adulti). CPIA-d on Itaalia riiklikud täiskasvanute koolid, sarnased meie täiskasvanute gümnaasiumitega, neid on üle riigi 130 ja Piemonte piirkonnas 12. CPIA-de sihtrühm on väga lai: kvalifikatsioonita kohalikud, kes on teismelisena tööle läinud ja õppimise pooleli jätnud, aga samuti immigrandid ja põgenikud vanuses 16–80. Osa õppijaid taotleb põhikooli lõputunnistust, osa õpib itaalia keelt A1–B1-tasemel. Läksime nädalaks vaatlema, kuidas õpetatakse täiskasvanuid, kes on Itaaliasse jõudnud kümnetest eri riikidest. Tulime tagasi hulga tähelepanekutega, mis panid mõtlema mitte ainult täiskasvanuhariduse, aga kooli ja kaasamise peale laiemalt.
Avatud uksed
Esimene asi, mis Torino koolis üllatas, oli avatud klassiuksed. Selle üks põhjus on turvalisus, nii on vastastikku näha, mis klassides ja koridoris toimub. Ka meie ei saanud minuti täpsusega plaanitud õpirände kava, vaid paberi, kus olid kirjas klassiruumide numbrid, tunnid ja koolitajad. Võisime sisse astuda ja tunnis olla nii kaua, kui ise soovisime. Itaalia kaootilisus, mis töötas! Igal pool sama stsenaarium: meid tutvustati õpetajale ja õppijatele, küsiti, kas soovime tundi vaatlema jääda, ja õppimine läks lihtsalt edasi. Ei mingit ette teatamist, erilist ettevalmistust õpetaja poolt ega näidistundi. Kool elas oma tavalist elu, meie olime selles vaid korraks läbi astuvad külalised.
Ei pea nägema tervet tundi, et tunnetada õpetaja isikupära ja tööstiili, see tuleb välja mõnekümne minutiga.
Vaba ajakavaga tunniplaan tähendas ka seda, et vaatlesime lühikest aega: 45 minutit siin, pool tundi seal. Aga rohkem polegi vaja! Ei pea nägema tervet tundi, et tunnetada õpetaja isikupära ja tööstiili, see tuleb välja ka mõnekümne minutiga. Õpetaja Flavia tundi jälgides saime aru, et ta on ehtne püstijalakoomik, kes hoidis õpilaste tähelepanu pideva liikumise ja huumoriga, samal ajal kui õpetaja Laura pani A2-taseme õppijad juba ise julgelt improviseerima.
Mõtlesime selle peale korduvalt: kui harv on selline avatus meie koolikultuuris, kus tunnivaatlus tähendab enamasti ametlikku, ette teatatud visiiti. Torinos oli vaatlemine pigem igapäevane: kool on koht, kus on loomulik, et keegi astub koridorist tundi sisse ja jääb hetkeks vaatlema.
Klass kui maailmakaart
Õpetaja Anna klassis oli Euroopa kaardi kõrvale seinale riputatud hiiglaslik Aafrika kaart, sest just sealt oli pärit enamik õppijaid: riikide näitamine kaardil oli arusaadav kõigile, ei tekkinudki vajadust tõlkida. Roberto inglise keele tunnis algas kõik samamoodi nagu ikka: meie tutvustamisest ja Eesti ülesotsimisest kaardilt. Ja siis tulid küsimused, mis jäid kummitama: “Kui kaua tuleb Eestist Torinosse lennukiga?” Pool päeva. Aga jalgsi? Kolm kuud? Võrdlesime oma võimalikku jalgsiteed Eestist Itaaliasse õppjatega, kes olid tulnud Bangladeshist või Pakistanist, ja rääkisime transpordivahenditest, mida selleks kasutasime. Puhas A1-taseme sõnavaratund: transpordivahendid, pere, päritolu ja aeg! Aga selle taga oli midagi enamat: klass, kus maailmakaart pole seinapilt, vaid iga õppija enda lugu.
Klassiruumide viimasest remondist oli möödas pikk aeg. Igas ruumis oli lisaks vanale mustale kriiditahvlile ka digitahvel, kasutati mõlemaid. Digitahvlit kasutati mängude ja harjutuste jaoks, must tahvel aga kiireks, käigult tehtud märkmeks või joonistuseks. Õpetajate absoluutne lemmik oli Wordwall. Need mängud panid alati terve klassi kaasa elama. Õpilased salvestasid jooksvalt nutitelefoniga ekraanil olevaid harjutusi, et neid koduteel uuesti läbi mängida. Uus ja vana eksisteerivad rahulikult kõrvuti: uuendus ei pea alati tähendama, et vana kohe välja visatakse.
Kui õpetaja ei oska õppija keelt
Keeletundides nägime, kuidas õpetatakse itaalia keelt täielikult ilma vahenduskeeleta, seda nii alles kirjaoskust omandavate A1-taseme õppijate kui edasijõudnute puhul. Kuna klassiruumis istub korraga koos kuni kümne eri emakeelega õppijat Peruust, Tšiilist, Bangladeshist ja Marokost, ei ole koolitajal kuidagi võimalik materjali kõigi õppijate emakeelde tõlkida. Ta ei oska neid keeli, see võtaks arutult kaua aega ja sellega ei olda ka harjunud. Tõlkimise asemel kasutatakse kordamist, elavat kehakeelt, konteksti ja näitlikustamist.
Keeletundides nägime, kuidas õpetatakse itaalia keelt täielikult ilma vahenduskeeleta.
See pani meid mõtlema oma tööle. Eestis ootavad ikka veel paljud täiskasvanud keeleõppijad tundi kas vene või inglise keele baasil. Õpetajad toetuvad vahenduskeelele sageli harjumusest, mõtlemata, kas see on iga kord vajalik. Kui rääkisime õppijatepoolsest baaskeele ootusest Eesti keeltekoolides, siis ei saanud Itaalia õpetajad esialgu aru, millest me üldse räägime. See probleem on neile võõras. Itaalia keelt õpitakse ainult itaalia keeles – isegi algajate klassis.
See ei tähenda, et Itaalia süsteem oleks täiuslik. Õpetaja Marta mainis, et kasutades mängulisi meetodeid, kuuleb ikka veel: “You are this kind of teacher …”.
Matemaatikatunnis nägime, kuidas protsentarvutust õpetati eluliste ülesannete kaudu: kõigepealt mõõdeti ära klassiruum, seejärel arvutati ruutmeetrite põhjal, kui palju maksaks põranda uute plaatidega katmine. Teises ülesandes osteti autot. Arvutati, kui palju kallimaks läheb auto, kui maksta selle eest igakuist liisingut, ja mitu protsenti palgast see moodustaks. Õpetaja selgitas meile, et kõik, mida CPIA-s õpitakse, on esmajoones praktiline, just nii hoitakse täiskasvanud õppijate motivatsiooni üleval.
Õpetaja Marta itaalia keele tunnis nägime, kuidas süveneti itaalia argikeele spetsiifikasse: eitust väljendavat sõna mica õpiti Jovanotti ja Mia Martini populaarsete laulude kaudu ning harjutati seda kohe paaristöös.
Teater, mis ehitab kogukonda
Nädala jooksul õnnestus meil näha workshop-etendust “Romeo ja Julia”, milles osalesid Torino CPIA koolide õpilased, sealhulgas ilma perekonnata Itaaliasse jõudnud alaealised vanuses 16–18. Grupp oli detsembrist saati kord nädalas koos harjutanud. Projekti üks eesmärke oli panna omavahel suhtlema just need üksikud saatjata noored, kes on tihti endassetõmbunud ja tegelevad peamiselt ellujäämisega. Paljudes kultuurides tuntud loo kallal töötades leidsid nad projekti käigus uusi sõpru.
Etendus ise oli energiline ja pooleldi improviseeritud. Lavastaja seisis nii proovis kui etenduse ajal näitlejate kõrval, julgustas Itaalia temperamendiga (Bravo! Bravissimo!) ja lasi noortel särada. Tulemuseks oli liigutav etendus, kus tragöödia vaheldus laval ehtsa mängurõõmuga.
Etendus jäi meelde kui näide sellest, kuidas ühine loominguline projekt suudab lõimida sotsiaalselt kõige haavatavamas positsioonis olevaid noori paremini kui ükski plaanipärane tund.
Vastutus on õppijal
Õhtustes rühmades hilinetakse töölt tuleku ja ühistranspordi tõttu palju, näiteks õpetaja Marta kell 18 algavas tunnis oli õigel ajal kohal vaid üks õppija ja pool tundi hiljem oli neid kümme. Sama kordus mitmes tunnis, õppijad tulid ja lahkusid tunni ajal jooksvalt, ilma et õpetaja oleks iga kord kõike otsast peale seletanud. Itaalia õpetajad ei korda hilinejatele materjali ega moraliseeri, iga tulija liitub poolelt sõnalt ja enda kanda jääb oma (järele)õppimise vastutus.
Itaalia õpetajad ei korda hilinejatele materjali ega moraliseeri, iga tulija liitub poolelt sõnalt.
CPIA katuse alla mahtus rohkem, kui esmapilgul arvasime. Eraldi tiivas tegutses Scuola delle Mamme – emade kool, kus noored emad, kelle lapsed on kuni kolmeaastased, saavad õppida, samal ajal kui nende lapsed on kõrvalruumis hoitud. Sügisest saati harjutanud, julgevad emad nüüd oma lapsed paariks tunniks hoida anda ja keskenduda õppimisele.
Veidi kaugemale, kilomeetri kaugusele koolimajast, jäi kooli vanglaharu. Seal pakutakse haridust kinnipeetavatele alates kirjaoskuse kursustest kuni põhihariduseni, õppijate hulgas on nii väikesi huligaane kui maffiategelasi. Õpetaja jaoks tähendab see lisaajakulu, turvakontrolli enne igat tööpäeva. Tundide ajal on turvamees ukse taga. Küsisime õpetaja Fabianalt, miks ta seda tööd teeb. Tema vastus oli lühike ja jäi meelde: “Mina ei valinud seda tööd, töö valis minu.”
Mida me kaasa võtsime
Õpiränne on alati kahesuunaline. Me ei läinud Torinosse vaid saama, vaid ka oma kogemust jagama. Näitasime igas tunnis maakaardil, kus on Eesti, tutvustasime CPIA õpetajatele meie haridussüsteemi, eesti keelt, Erasmus+ kursusi. Itaalia õpetajatele oli üllatav, et meie keeleõppijad ootavad tihti, et keeleõpe toimuks kas vene või inglise keele baasil. Suurimaks jäämurdjaks kujunes Eesti Eurovisiooni lugu “Espresso Macchiato”. Kui rääkisime õpetajatele kohvilauas sellest laulust, vaimustus koordinaator Clara niivõrd, et lubas võtta laulu juba järgmisel nädalal itaalia keele tundi õppematerjaliks.
Itaalias kogetud soojus, huumor ja inimlikkus, millega õpetajad oma õppijatesse suhtusid, tuletas meelde: keel ja teadmised tulevad alles siis, kui klassiruumis on loodud turvaline ning õppimist ja õppijat väärtustav keskkond.
Lisa kommentaar