- Eesti haridus- ja teaduministri Kristina Kallase ametiaeg kestab veel ligi pool aastat. Alates 2023. aasta aprillist on ta ellu rakendanud kaks hiiglaslikku reformi: eestikeelsele haridusele üleminek ja õppimiskohustus. Õpetajate Lehele antud intervjuus räägib Kallas, et oskas reformidega kaasnenud kriitikat oodata, sest nii suurte muudatustega käib see alati kaasas. Küll aga üllatas teda reaktsioon, mis järgnes õpetajate tööaja ja -ülesannete uuringu väljakuulutamisele.
Indrek Neivelt ütles hiljuti intervjuus Õpetajate Lehele (13.10), et kuna muudatusi ja juhiseid on nii palju, võiks haridusministeeriumi paariks aastaks seisma panna. Mida talle vastate?
Ükskõik, millises valdkonnas järgneb muudatustele reaktsioon. Ärevusnivoo on ühiskonnas väga kõrge ja see ei ole sugugi ainult Eestis nii. Homne päev on etteaimamatu: hommikul üles ärgates ei saa me olla kindel, mis toimus öösel teisel pool lompi või idapiiri taga. Ebakindlus tuleviku suhtes on nii suur, et arusaadavalt tekitab igasugune inimesi puudutav otsus neis vastureaktsiooni. Nad tahaksid, et maailm oleks selline, nagu on seni olnud, tulevik ennustatav. Praegu see nii ei ole ja see on muutnud kõik väga tundlikuks. Tugevalt kütab üldist ärevust ka sotsiaalmeedia.
Kas tunnete, et seda ärevust suunatakse üha rohkem ka teie suunas?
Muidugi tunnen, ja mitte ainult mina, vaid kogu valitsus eesotsas peaministriga tunneb. Ilmselgelt suunatakse oma ärevus otsustajate poole ja see on ka arusaadav, kuna meilt oodatakse stabiilsuse loomist. Suur küsimus on, kas need kaks suuremat reformi – eestikeelsele õppele üleminek ja õppimiskohustus 18. eluaastani – oleks tulnud alanud sõja tõttu tegemata jätta. Mina arvan, et ei oleks. Nende reformide tulemus ei hakka Eesti haridust mõjutama mitte täna, homme või ülehomme, vaid kümne aasta pärast.
Teadsite te algusest peale, et reformidega selline reaktsioon kaasneb?
Muidugi teadsin, sest mitte ükski muutus ei toimu vastuseisuta. Küll aga arvan ma, et kui inimestelt praegu nende reformide kohta küsida, vastaksid nad, et muidugi oli vaja eestikeelsele haridusele üle minna ja igal juhul ei peaks keegi piirduma põhiharidusega. Kui aga hakata muutusi ellu rakendama, siis tekitab inimestes trotsi tõsiasi, et ka nemad ise peavad muutuma.
“Kui inimestelt praegu nende reformide kohta küsida, vastaksid nad, et muidugi oli vaja eestikeelsele haridusele üle minna ja igal juhul ei peaks keegi piirduma põhiharidusega.
Ma ei käi sotsiaalmeedias, aga olen kursis keskerakonna kampaaniaga, mille kohaselt algatab haridusminister kogu aeg uusi reforme. Ma ei mõista, millest jutt käib. Mina olen algatanud täpselt kaks reformi: ülemineku eesti õppekeelele ja õppimiskohustuse kehtestamise 18. eluaastani. Kutseharidusreform on seejuures õppimiskohustuse reformi osa, sest üks peab teisega kaasas käima.
Kella üheksast koolipäeva algust ei saa ju ühestki otsast vaadates reformiks nimetada. Kusjuures, mida ei märgatud, oli see, kui palju me sellest määrusest regulatsioone välja võtsime. Näiteks kaotasime sealt arvestuse, mitu kontrolltööd tohib nädalas olla. Seda kõike tähele ei pandud. Just hiljuti toimus konverents teaduse ja poliitika omavahelistest suhetest. Selle teemaga seoses toon kella üheksase koolipäeva alguse alati näiteks klassikalisest teaduse ja poliitika konfliktist. Teadlased on juba kümme aastat rääkinud, et meie ajavööndis ei ole noorte unerežiim meile harjumuspärase kella kaheksase koolipäeva algusega kooskõlas. Eriti puudutab see varateismelisi ja teismelisi. Kella kaheksased tunnid on kasutud, kuna laps ei ole nii vara veel ärganud, tema aju ei tööta ja ta ei suuda keskenduda. Paljud ei ole jõudnud ka süüa. 2017. aastal kokku kutsutud töörühm pani ministrile kohustuse muuta koolipäeva alguse määrust nii, et päev algaks kell üheksa. Peaaegu kümme aastat säilis koolipäeva algus muutmata. Mina tegin selle nüüd ära, toetudes teadlaste öeldule. Tegin seda laste huvides. Poliitilisel tasandil mõjutab see muutus aga kohalikke omavalitsusi, kes peavad transpordi ümber korraldama, ning õpetajaid ja koolijuhte, kes peavad sama tegema koolipäevaga. Pidin otsustama, kumb kumma üles kaalub: kas lühiajaline lisakoormus KOV-idele ja koolidele või laste pikaajaline vaimne ja füüsiline tervis. Tegin teaduspõhise otsuse kaitsta laste huvisid. Selge see, et pahameelt avaldavad õpetajad, koolijuhid ja KOV-ide juhid. Teise valikuvariandi korral poleks kellelegi lisakoormust tekkinud, aga kannatajaks jäänuks lapsed, kelle päevarežiim oleks vale.
Kas seda teadsite ka ette, millise reaktsiooni tekitab õpetajate töökoormuse uuring?
Ma ei tea, kust selline reaktsioon tuli, sest see uuring oli Eesti õpetajate ametiühingutega kokku lepitud. Nägime haridusleppe koostamise ajal selgelt, et asjaosalistel on kõigil erinev arusaam sellest, mis õpetajate ülekoormust põhjustab. Kõik vaatavad oma mätta otsast ja igaühel on oma selgitus. Samal ajal ägab õpetaja oma koorma all. Leppisime Eesti haridustöötajate liidu ja õpetajatega kokku, et tellime objektiivse uuringu, mis ei sõltu koolijuhtidest, koolipidajatest, haridusministeeriumist ega õpetajatest. Nüüd, kui uuringu teade välja tuli, pahandasid kõige rohkem just õpetajad, kellega varem kokkulepe oli sõlmitud. Ilma uuringuta aga jäävadki need neli osapoolt üksteisega vaidlema. Ministeerium ütleb, et meie ei ole õppekavasse lisanud midagi, mis õpetajate koormust suurendaks. KOV-id ütlevad, et lisakoormus tuleneb just õppekavast. Koolijuhid aga räägivad, et see tekib nii ministeeriumi kui KOV-i nõuetest ja nemad ei ole oma kooli töökorralduses midagi muutnud. Kust see õpetajate koormus siis tuleb, kui keegi pole seda suurendanud? Me ei tea seda, mis tähendab, et keegi peab selle selgeks tegema. Jutt, et kümme aastat tagasi seda tehti, ei päde, kuna kümme aastat tagasi oli olukord hoopis teine. Me ei saa ju praegu vanale uuringule tuginedes poliitilisi otsuseid teha. Seega oli tekkinud reaktsioon minu jaoks tõesti ootamatu.
Palgateema on vähemalt korraks natuke vaibunud, aga kas kõnealuse uuringu üks eesmärke on püüda leida võimalus palganumbri tõstmise asemel hoopis vähendada õpetaja koormust?
Ma arvan, et meie õpetajad teevad väga palju sellist tööd, mida magistrikraadiga pedagoog ei peaks tegema. Ekskursioone planeerida või lapsevanematega infot vahetada saaks projektijuht või projektiassistent. Õpetajad teevad korraldamise tööd, mida nad ei peaks tegema. Selline töö ei nõua õpetaja kvalifikatsiooni. Õpetajad peaksid keskenduma pedagoogilisele tööle, lapse kognitiivsele ja akadeemilisele arengule, mitte võrdlema bussifirmade hinnapakkumisi või ajama lapsevanemaid taga, et öelda neile, mis kell peab laps kuskil olema. Julgen ennustada, et just sellised ülesanded suurendavad õpetaja koormust.
Ma kardan, et noored õpetajad põleksid läbi ka siis, kui palk oleks suurem, sest õpetajale pandud latt on liiga kõrge. Kusjuures õpetajad tunnevad, et kõik need ülesanded on õppekavasse sisse kirjutatud, aga tegelikult see nii ei ole. Need on puhtalt ühiskonna ootused õpetajatele. Mina tunnen ministrina kogu aeg, et kui ühiskonnas on mingi probleem, olgu see seotud sotsiaalmeedia liigtarbimise, vaimse tervise või laste finantskirjaoskuse puudumisega, pöördutakse haridusministri poole nõudmisega see kõik õppekavasse mahutada. Iga võimalikku oskust tahetakse õppekavasse lisada. Tekib tunne, et lastel enam kodusid ja lapsevanemaid ei olegi. Kogu vastutus lapse kasvatamise eest on pandud koolile ja õpetajale. See on minu arvates paigast ära ja õppekava ei räägi sellest midagi. Ootused ja võimalused pole tasakaalus.
Kui kaua Ida-Virumaa õpetajad veel pooleteisekordset palka saavad?
Kuni õpilased, kes eestikeelsele haridusele üle läksid, põhikooli lõpetavad ehk 2030. aastani. Praegu on raske öelda, mis edasi saab. Järgmise valitsuse ülesanne on väljumisplaan paika panna. Üks variant on see, et palgakoefitsient hakkab tasapisi langema. Selge on see, et millalgi tuleb nende palk teiste õpetajate omaga võrdsustada.
Paljude arvates võiks juba nüüd Ida-Virumaalt õpetajatele palka juurde leida.
Jah, näiteks järgmisel aastal kulub Ida-Virumaa õpetajatele lisapalga maksmiseks 23 miljonit eurot.
Aga meetmena on see töötanud?
Jah, meede on olnud väga hea ja toonud Ida-Virumaale palju eesti keelt oskavaid õpetajaid.
Milline on olukord põhikoolilõpetajatega, kes polnud endale septembri alguseks veel koolikohta leidnud?
Kaks nädalat tagasi oli ripakil veel 230 noort ja nendest 119 Tallinnas. Seega on see eelkõige Tallinna teema. Õpilased, kes on koolikohata mujal Eestis, on suures osas Ukraina noored, kelle kohta me ei tea, kas nad on kodumaale naasnud. On ka juhtumeid, kus noored õppisid veebi teel Ukraina koolis edasi, öeldes, et täidavad oma koolikohustust sel moel. Neile pidime ütlema, et päris nii see ikkagi ei käi ja see õpe ei lähe arvesse. Suur osa probleemist on aga seotud tõsiasjaga, et hulk põhikoolilõpetajaid ei oska üldse eesti keelt.
Eelmisel aastal lahkus pärast põhikooli haridussüsteemist 740 last. Sellel aastal 230, mis tähendab, et oleme väga suurele osale neist, kes poleks kooliteed jätkanud, leidnud edasiõppimise võimaluse. Valdav osa neist läks kas kutse- või ettevalmistavasse õppesse. Tõele ei vasta kriitika, et ettevalmistavas õppes ei olnud piisavalt kohti. Valmistasime ette 621 kohta, millest täitus 530.
Kas eelmisel aastal lõpetanud, kes ettevalmistavasse õppesse astuda soovisid, leidsid endale ka koha?
On ka neid vastu võetud, aga paljud neist võiksid minna juba kutseõppesse, kuna ka seal on võimalik omandada keel koos kutsega. Selleks pole tingimata vaja ettevalmistavas õppes viibida. Ettevalmistava õppe puhul räägime väga mahukatest õpilünkadest eri ainetes või tervislikust seisundist, mis ei võimalda igal hommikul kooli ilmuda. Osa ettevalmistava õppe kohti, mis mujal Eesti ei täitunud, tõstame Tallinnasse ümber.
Milline on põhikoolijärgne jätkuvastuvõtt järgmisel aastal, et see lõppeks varem?
Jätkuvastuvõtt algas sellel aastal 15. juulil ja lõppes 31. augustil. Lihtsalt väga paljud koolid jätsid kogu tegevuse augusti viimasele nädalale. Seetõttu otsustasime koolijuhtidega läbi rääkides tuua jätkuvastuvõtu nädala varasemaks ehk järgmisel aastal algab see 7. juunil ja lõpeb 23. augustil.
“Meie õpetajad teevad väga palju sellist tööd, mida magistrikraadiga pedagoog ei peaks tegema.
Kõik on ju puhkusel.
Ma mõistan jah. Aga ütleme nii, et kutsekoolide jaoks see probleem ei ole, kuna nemad on alati nii toimetanud. Gümnaasiumid peavad tõesti puhkusegraafikuid niimoodi sättima, et ei ole täielikku kollektiivpuhkust: kõik saavad 56 päeva puhkust kätte, aga mõni puhkab varem kui teine.
Mainisite korra ka järgmist valitsust. Kui palju te juba praegu mõtlete, et keegi teine hakkab teie alustatut edasi viima?
Ikka mõtlen, kuna olen neli aastat minister olnud ja see on väga pikk aeg. Need kaks algatatud reformi pärib järgmine minister. Soovin väga, et eestikeelsele õppele üleminekul ei hakataks tõmblema ja muutusi tegema. On tõsi, et selle reformi puhul on olnud konarusi ja tagasilööke, aga need käivad kaasas igasuguse suure muutusega. Mõned kurvid võetakse liiga hoogsalt ja need tuleb siis uuesti läbida. Kui keegi nüüd tuleks ja ütleks, et kõik on valesti tehtud ja alustada tuleb otsast, lööks see reformil jalad alt. Koolid on end juba rajale sättinud – ja selleks kulus kaks aastat. Oli neid, kes lootsid päris pikalt, et muutustega ei pea kaasa minema. Kohati töötati meile päris palju vastu, kuni selleni välja, et tuli inimesi töölt eemaldama hakata. Nüüd oleme jõudnud aga nii kaugele, et koolid ja lasteaiad ei arutle enam selle üle, kas üleminek on õige. Reform on omaks võetud.
Päris ümber juba tehtut keegi vast pöörama ei hakka?
Selle jutuga vaevalt keegi lagedale tuleb, küll aga võib tulla ettepanekutega teha teistmoodi. Mida iganes see siis ka tähendaks. Loosungi „Teeme teistmoodi!“ all võib igasuguseid asju mõelda, aga minu arvates oleks see kõik eestikeelsele õppele üleminekule kahjulik.
Õppimiskohustuse reformiga on natuke lihtsam, kuna seal on põhiküsimus kutsehariduse rahastamine. Kutseharidus on õppimiskohustuse reformi vedur ja ma tunnen, et ei ole suutnud eelarvest selle jaoks piisavat lisarahastust leida. 14 miljonit me järgmiseks aastaks omavahendeid ümber tõstes leidsime, aga kutseharidusse on vaja kindlasti rohkem investeerida, et see veduri rolli välja veaks.
Seda ohtu ei ole, et keegi õppimiskohustuse uuesti ära kaotab?
Sellest oleks kohutavalt kahju, kuna Eestil ei ole luksust 700 noort igal aastal maha kanda. See on ka maailmavaateline küsimus: mina ei usu, et on lapsi, kes ei taha õppida, vaid on lapsed, keda pole selles piisavalt toetatud.
Kuidas minister näiteks õpetajate palkadeks või kutsehariduse lisarahastuse tarbeks raha küsib?
See käib tavaliselt nii, et mina räägin valitsusele, kuhu ja miks meil raha juurde vaja on, mille peale rahandusminister ütleb, et see tuleb leida omavahenditest. Mina siis ütlen, et mul ei ole omavahendeid ja olen juba 100 miljonit nendest vahenditest kärpinud. Siis pakub rahandusministeerium välja esialgse eelarve ning toob välja, et potentsiaalset vaba raha on 50 miljonit. Valitsusel on siis valik, kas jätta 50 miljonit alles ja seeläbi defitsiiti vähendada või kulutada see siiski ära. Praegune valitsus otsustas selle raha ära kulutada ja siis hakati arutlema, kuhu. Meie otsustasime selle panna kolme valdkonda: haridusse ehk õpetajate palkadesse ja kõrgharidusse, sotsiaalvaldkonda ja kultuurivaldkonda.
Õpetajatele tundub, et järelikult oli ikkagi võimalik kuskilt see raha leida, kuigi alguses kinnitati vastupidist.
Õpetajad soovisid ainuüksi palgaks 100 miljonit, selle kõrval on 50 miljonit väga väike raha. Poliitiliselt oleks olnud korrektne kogu summa õpetajate palkadeks kulutada, aga siis poleks keegi teine midagi saanud.
Pärast PISA testi tulemuste avalikustamist ütlesite, et lapsed peavad lugemisoskuse arendamiseks tekstiga rohkem töötama. Paljusid õpetajaid see üllatas, kuna nad olid teiega nõus. Kui palju olete ametiaja jooksul oma vaateid muutma pidanud?
Mis puudutab lugemist ja õpikuid, siis selles pole ma oma arvamust muutma pidanud. Olen algusest peale nende rolli väga oluliseks pidanud. Teksti mahtu tuleb õpingutes suurendada ja seda mitte ainult eesti keele ja kirjanduse tunnis, vaid ka geograafias ja ajaloos. Seejuures ei ole küsimus digitehnoloogias, kuna teksti on võimalik tarbida ka nende kaudu. Küsimus on just tekstihulgas ja tekstis kui infokandjas. Näiteks töövihikutesse mul palju usku ei ole, kuna need kipuvad liialt sarnanema valikvastustega testidega. Need minu meelest mõtlemist ei soodusta.
“Eesti õpetajatele on jäetud õigus nõuda lastelt õppimist ja pingutamist. Peame hoolikalt jälgima, et see ei muutuks.
Aga leidub väga palju ka kohti, kus olen pidanud oma seisukohta muutma. Kuna olen teadlane, siis peab selleks keegi arvamuse muutmise vajaduse mulle ära tõestama. Teadlane peabki olema alati valmis oma seisukohti muutma.
Kas oskate tuua mõne näite?
Ma olen ise lõpetanud väikse maakooli ja olin veendunud, et väiksed maagümnaasiumid on väga head. Seda puhtalt isikliku kogemuse pealt. Kui aga vaatan numbritele ja faktidele otsa, siis see lihtsalt ei ole nii. Kulus aasta, et ma sellega lepiksin. Oma plussid nendel koolidel kindlasti on, aga kui ootame gümnaasiumist haridust, mis võimaldab noortel minna edasi ülikooli, siis seda need koolid paraku tingimata ei paku.
Millise sõnumi tahaksite õpetajatele veel edasi anda?
Ühest asjast oleme Eestis küll vähe rääkinud. Teiste riikidega suheldes on selgeks saanud, et Eesti õpetajad on väga iseseisvad otsustama, kuidas nad õpetamisele lähenevad, ja Eesti õpetajatele on jäetud õigus nõuda lastelt õppimist ja pingutamist. Peame hoolikalt jälgima, et see ei muutuks. Näen väga paljude riikide puhul, kuidas õpetajatelt oodatakse väga palju, aga õigus lastelt midagi nõuda on neilt ära võetud. Seda on teinud lausa poliitikud ja otsustajad.
Kuidas see välja näeb?
Näiteks ei tohi teha piisavalt kontrolltöid või üldse eeldada, et laps väga palju õpib. Iga kord, kui laps midagi teeb, peab teda kiitma, sõltumata tulemusest või sellest, kas ta mingit arengut näitab. Seda kõike jälgitakse. Eestis peab laps ikkagi tulemuseni jõudma ja näitama, et on pingutanud.
Mõni lapsevanem ei ole äkki kursis, et Eestis õpetajatel see õigus veel on.
Meil on lapsevanemaid, kes vaidlustavad seda õigust, aga toon ühe isikliku näite. Minu ühel lapsel on päris suuri raskusi tekstiga, ükskõik, mis keeles see ka ei oleks. Tema kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja on väga nõudlik. Ta ütleb lastele resoluutselt, mida ta neilt eeldab ja millist õppimist ootab. Kui ma nüüd nägin, et mu laps päriselt lugeski „Tõe ja õiguse“ esimese osa läbi, siis tahtsin selle õpetaja ees mütsi maha võtta. Ta teadis, et laps on selleks võimeline, ja nõudiski temalt seda. Seejuures ei käinud kõik lihtsalt: kisa ja protestimist oli kodus kohutavalt palju ja pingutus oli meeletu. Pärast oli laps oma saavutuse üle väga uhke, kuna ta oli teinud midagi, milleks ta end võimeliseks ei pidanud. Kui lapsevanem lapse protestiga kaasa läheb ja hakkab õpetajale etteheiteid tegema, siis on halvasti. Lastel on väga palju õigusi, aga nende üks ja ainus kohustus on õppida.
Lisa kommentaar