Priit Põhjala

Ega meid, keeletoimetajaid, väga ei sallita. Trügime teksti ja selle looja vahele, veame pühas ja puutumatus loomingus näpuga järge, vingume igasuguste pisiasjade kallal ning anname oma punast värvi pastapliiatsiga, mida tänapäeval asendab enamasti küll Microsoft Wordi funktsioon track changes, kirjutaja eneseimetlusele paraja tou.

Keelevalvurid (nii on mind tituleeritud, vist halvustavalt), tähenärijad, sääsekurnajad, juuksekarva lõhestajad, loopainajad (Sirbi teatritoimetaja Tambet Kaugema lahe sõnaleid)…

Veel paar nädalat tagasi, enne poliitilise tänavareklaami keelu algust, olid meie linnad üle tapeeditud tavapäraste valimiseelsete loosungitega. Tuletagem need siin erapooletult, tähestikjärjestuses meelde: „Aru pähe!”, „Inimeste eest!”, „Kindlalt edasi!”, „On aeg!”, „Parem haridus, parem töö, parem palk”, „Teeme teisiti”.

Kui jätta kõrvale loosungite sisu ja keskenduda nende keelelisele vormile, selgub, et ega suurt vahet ole – kõik ühtviisi lühikesed, enamikul…

Tallinna ülikooli keelekeskuse juhataja Tuuli Oder kirjutas 8. detsembri Eesti Päevalehes, et mitte-eestlasi, kes tahavad selgeks õppida eesti keelt, ei tohiks hirmutada meie keele käänete hulgaga. Mingit praktilist kasu neil selle hulga teadmisest pole; koletu number 14 põhjustab vaid hirmu vigade tegemise ja keele suhtluses kasutamise ees, nii et keele õppimine võib üldse toppama jääda.

Ei tea ju ka paljud…

Ladina keelega on naljakas lugu – ühe surnud keele kohta on ta kaunikesti elujõuline. Surnuks võib teda pidada sellepärast, et enam ei ole ta ühegi rahva emakeel ja enam ei omanda ükski inimene teda oma esimese keelena. Ometi elab ta Lääne-Euroopas kõneldavates romaani keeltes, näiteks hispaania, portugali, prantsuse, provanssaali ja muidugi itaalia keeles. Ladina keele sõnavara rikastab väga paljusid teisigi tänapäeva…

Tänase „Keelekaste” pealkiri võinuks vabalt olla kaks sõna lühem: miljonär on teadagi rikas ja pilvelõhkuja on teadagi kõrge, seega poleks tarvidust olnud neid omadusi leheruumi raisates eraldi sõnastada, piisanuks lihtsalt „Miljonäri pilvelõhkujast”.

Sama või lähedase tähendusega sõnade tarbetule kordamisele – keeleteadlased nimetavad seda pleonasmiks – satub ilmast ilma väga otsimatagi, kõnekeeles niikuinii, aga ka toimetatud tekstides. Võtke suvaline…

Vahel kuulen mõnda inimest kurtmas: eesti keel on ikka vaene küll, ei lase mul kuidagi oma mõtteid väljendada. Ja uhkustamas: mina eelistan rääkida, isegi mõtelda inglise keeles, vaat see keel juba võimaldab …

Säherdune olukord siis: Hargla, Kivirähk, Tungal, Veidemann saavad eesti keelega hakkama, aga mõnel on mõtted nii säravad, et eesti keelest nende sõnastamiseks ei piisa. Ja eks sa proovi sellisele…

Eelmises „Keelekastes” loetlesin hulga eufemisme – sõnu ja väljendeid, mida me kasutame keeleliste kosmeetikumidena tegelikkuse ilustamiseks ja tõe varjamiseks. Eufemismina võib toimida näiteks peenekõlaline võõrsõna mõne justkui madaldava ametinimetuse asemel (sibi – assenisaator) või mitmesõnaline ümberütlus, perifraas mingi ebameeldiva seisundi kohta (töötu – majanduslikult mitteaktiivne).

Oma äärmuslikkuses üks põnevamaid eufemistliku keelekasutuse näiteid on aga musta nimetamine valgeks – sõna asemel, mille…

Lüpsja – lüpsitehnik; lihunik – loomatöötleja; nülgija – taksidermist; koristaja – puhastusvahendite spetsialist; sibi – assenisaator; prügivedaja – sanitaarinsener; laadija – logistikatöötaja; autojuht – transpordispetsialist; katlakütja – katlamaja operaator; uksehoidja – sissepääsumänedžer; pagar – poolautomaatse saiatootmisliini operaator; õmbleja – stilist; velsker – arst; kassapidaja, müüja – kaupmees; klient – külaline; sekretär – büroojuht.

Meelelahutaja – staar; strippar – tantsija, modell; prostituut…

Aastat poolteist tagasi tekitasid elevust teated šaakalite jõudmisest Eestisse. Aga Eestis on end sisse seadnud ka üks märksa eksootilisem loom – kaamel! Kui šaakalid luusivad Eesti põõsastikes, siis kaameli peale võib sattuda eesti keeles. Siin näitab loom ennast kaamelkirja kujul.

Kaamelkiri (inglise keeles camel case) on lühidalt öeldes selline kiri, kus tühikud ja kirjavahemärgid puuduvad ning selle korvamiseks algab iga sõna või…

Muidugi oli mul suvel targematki teha, kui televiisorit vahtida ja ajalehti lugeda. Aga vahel ikka vaatasin telerit ja sirvisin lehti ka. Ja panin muuseas tähele, et telesarju reklaamivad ja nendest kirjutavad inimesed on hakanud ära unustama lihtsaid ja selgeid eesti sõnu „jagu” ja „osa”. Selle asemel räägivad nad, muidugi inglise keelest mõjutatuina, telesarjade „episoodidest”.

„Vaata, milline oli „Vaprate ja ilusate”…

Ühes juuni alguse „Keelesäutsus” (tegemist on Vikerraadio väärt keelesaatega) juhtis keeletoimetaja Maris Jõks tähelepanu sõnade „käivitama” ja „käivituma” muutumisele moesõnadeks. Kõike muudkui käivitatakse ja kõik muudkui käivitub, alates konkurssidest, projektidest ja päästeoperatsioonidest, lõpetades söögikohtade, telesaadete ja tulude deklareerimisega.

Ma olen märganud, iseäranis ajalehti lugedes, et lisaks käivitamisele-käivitumisele on moodi tulnud kinnitamine. Kõik aina kinnitavad kõike, isegi kui sellise kaaluka, rõhutava sõna…

Esimeses, 2. mai „Keele­kastes” oli juttu trafaretsustest turunduskeeles. See on teema, millega võiks vaata et lõputult jätkata.

Mõni nädal tagasi teatas internetipood DLB õhinal nimevahetusest, nüüd on poe nimi Kaup24. Arvestades, et meil juba on huumoriuudiste portaal Elu24, kiirlaenu pakkuvad Credit24 ja Laenud24, torutöid tegevad Toru24 ja Torudeabi24, elektritöödele keskendunud Elekter24, e-toidupood Toit Koju 24, autoportaal Auto24 ja ilusalong Ilu24,…

John Irvingi romaanis „Neljas käsi” sõidab ameeriklasest peategelane Jaapanisse konverentsile, kus talle jääb silma taanlannast kirjanik. Konverentsi materjalides esineb kirjaniku nimi kolmel moel: Bodille, Bodile ja Bodil Jensen. Peategelane, saamata teada õiget nime, jääbki kirjanikule viitama kui „Bodille või Bodile või Bodil Jensenile”.

Üsna tülikas, kas pole? On ju pärisnime olulisim funktsioon osutada kellelegi või millelegi ökonoomsel viisil, vältides pikka…

Maria küsis minult ükspäev, kas ma olen kuulnud Kalamaja restoranist nimega Diip. Möödusime parajasti Kassisaba restoranist nimega Neikid, sealt ka küsimus. Mulle meenus seepeale tervise arengu instituudi tervisliku toitumise kampaania „Fiidi karu”. Mariale meenus seepeale Ideaal Kosmeetika alla­hind­lus­kampaania „Bjuuti nädal”. Mina ohkasin seepeale raskelt. Maria vangutas arusaamatuses pead.

Kui Eesti Ekspressi rubriik „Guud/Bääd” välja arvata, kohtas varem selliseid inglise-eesti sõnakoletisi ainult…