• Laps pole sidrun, mida pigistada, vaid puu, mida kasta ja hooldada.

Mind ajendas sulge haarama 19. mai Õpetajate Lehes tutvustatud lasteaedade liikumis- ja sporditingimuste uuringu tulemus („Kas ja kuidas 60 000 lasteaialast liiguvad ja spordivad?“). Muretsetakse, et ainult 62 protsendis kuni 50 lapsega lasteaedades on spordiringid. Minu arvates ei peaks lasteaedades tasulisi huviringe üldse olema, eriti lasteaia lahtioleku ajal. Esiteks piisab õppekavas pakutavast kunstist, muusikast, tantsust, liikumisest ja muust ning teiseks toimuvad huviringid mänguajal. 

Meil käib maast madalast võistlus lapse arendamise nimel ja sellega võetakse lapselt ära arendavat mänguaega. Soomes on tasulised huviringid lubatud pärast lasteaiapäeva lõppu. Seal peab vanem enne huviringi lapse lasteaiast ära võtma ja edasise eest vastutab juba teenusepakkuja. Tõsi, omavalitsus võib tekitada oma reeglid ja eralasteaedadel on vabamad käed ning sealgi nihkub piir tasuliste huviringide lubamise suunas. 

“Eestis käib maast madalast võistlus lapse arendamise nimel ja sellega võetakse lapselt ära arendavat mänguaega.

Kuidas oleme sattunud olukorda, et halvustatakse lasteaedu, kus selle hullusega kaasa pole mindud? Mina näen vähemalt kaht põhjust. Esiteks on huvitegevus suur äri. Lapsi on piiratud arv ning nad tuleb lõa otsa saada juba lasteaias, et nende vanemad sama klubi ka kooli ajal toidaksid. Kuigi selle 20 minutiga suurt midagi selgeks ei saa, tuleb eriti väledamad, viisipidavamad ja osavamad ära krabada. Kooli ajal on rong juba läinud ja keskmise võimekusega õpilased klubile kuulsust ei too. Teiseks eeldavad lapsevanemad, et lapse haridusest ja võimete väljaarendamisest oleneb tema tulevane sissetulek. Selleks teevad nad maast madalast kõik mis võimalik, mõeldes: „Ma olen tubli vanem, tahan lapsele parimat, maksan iga kuu judo-, male- ja tantsuringi eest. Kallivõitu selle lühikese tunni eest, aga lapse areng pole koonerdamise koht.“ 

Sama tulemuse saab mängides

Laps pole sidrun, mida pigistada, vaid puu, mida kasta ja hooldada. Sama tulemuse võib saada siis, kui laps mängib. Teaduslikult ei ole seda vist võimalik uurida, kuid kaaluda tasub. Veel parem, kui koos vanemaga midagi ette võetakse. On tõestatud, et mida rohkem ja rikkalikuma sõnavaraga vanem lapsega suhtleb, seda edukam too tulevikus on. Nii et raha asemel võiksid vanemad panustada lapsesse pigem oma aja ja suhtlemisega.

Analoogne närviline seis on eelkooliga. Kooliks vajalikke teadmisi ja oskusi õpitakse lasteaias ja seda dubleeritakse tasulises eelkoolis. Tulemus on, et terve vanem rühm marsib päeva lõpus eelkooli, välja arvatud need, kel on sel ajal tasuline huviring. 

Ootan, et teadlased seda teemat uuriksid. Ehk saaksime siis sellest lõksust lahti. Praegu on vanemal tunne, et ta valib ise, kuid see on petlik. Meie valikuid piiravad ja vahel juhivad instinktid, tunded ja sotsiaalne surve (vt Jaan Aru raamatut „Ajuvabadus“). Katsuge saada vabaks! Seniks aga rallime edasi.