• Viimase viie aastaga on riiklik huvihariduse toetus vähenenud ligikaudu kolmandiku võrra.
• Uuringud näitavad, et huvihariduses osalevad noored katkestavad kooli harvemini.

Järgmise aasta märtsis valivad Eesti inimesed uue riigikogu koosseisu. Valimiskampaania puhuti juba käib ning järgnevatel kuudel kuuleme erakondadelt ja potentsiaalsetelt kandidaatidelt üha enam kõlavaid hõikeid tugevamast julgeolekust, konkurentsivõimelisemast majandusest, kõrgemast haridustasemest ja paremast elust Eestis. Need suured, ilusad ja olulised eesmärgid on igati põhjendatud ja väärivad toetust. Kuid enne veel, kui anname teed järjekordsele lubaduste paraadile, tasub küsida, kas riigi juhtimisel viimastel aastatel tehtud otsused on püstitatud eesmärkide ja kõlavate loosungitega samas suunas.

“Huvikoolides pakutava kättesaadavus sõltub üha enam pere rahakotist.

Huviharidus on sellele küsimusele väärt proovikivi. Viimase viie aastaga on riigi huvihariduse toetus vähenenud ligikaudu kolmandiku võrra. Samal ajal näitavad nii rahvusvahelised uuringud kui ka tänavu avaldatud Eesti inimarengu aruanne, et huviharidus ei ole vaid lõbus ajaveetmine või hinge kosutav hobi – tegemist on ühe mõjusama haridusliku ja sotsiaalse investeeringuga, mis parandab õpitulemusi, vähendab riskikäitumist ning toetab noorte püsimist haridusteel.

Investeeringuid ei tohiks vähendada

Siit aga vastuolu. Kui riik soovib vähendada kuritegevust, tõsta haridustaset ja kasvatada tulevast maksutulu, siis miks vähendatakse investeeringut valdkonda, mis aitab neid eesmärke saavutada?

Huvihariduse mõju on sügavuti sees laste ja noorte üldises elukäigus, alustades näiteks nende hakkamasaamisest üldhariduskoolis. Uuringud näitavad, et huvihariduses osalevad noored katkestavad kooli harvemini – julgen väita, et see on vajalik suundumus toetamaks hiljutist koolikohustuse ea tõstmist. Huviharidus pakub sageli esimest eduelamust neile, kes üldhariduskooli klassiruumis seda ei saa. Muusika-, spordi-, tehnika- või kunstiring võib olla koht, kus noor avastab oma tugevused, leiab sõpruskonna ja kogeb kuuluvustunnet. Just need kogemused aitavad püsida haridusteel ka siis, kui üldhariduskoolis tekivad raskused.

“Huviharidus jäetakse omavalitsuste suurema finantsvabaduse ja kohaliku juhtimise kiitmise sildi all riigi silma ja tähelepanu alt välja.

Haridustee pikkus ei ole aga ainult hariduspoliitiline küsimus – sellel on mõju ka majandusele. Majandusteadlased osundavad, et iga täiendav haridusaasta suurendab inimese tulevast sissetulekut ning ühtlasi kasvatab seega ka tema panust ühiskonda. Huviharidus aitab vähendada koolist väljalangemist ja suurendab tõenäosust jõuda kutse- või kõrghariduseni, ergo huviharidus suurendab ka hariduse majanduslikku tulusust, inimeste jõukust ja riigi tulusid.

Selle mõju ei piirdu aga hariduse ja majandusega. Viimane Eesti inimarengu aruanne osutab, et alaealiste õigusrikkumiste peamine riskiaken jääb koolipäevadel ajavahemikku kl 14–20 – just sellele ajale, mil toimub suurem osa huvihariduses pakutavast. See ei ole juhuslik kokkulangevus. Huvikool või treening pakub noorele täiskasvanu tuge, turvalist keskkonda ja kuuluvustunnet just siis, kui risk sattuda hälbivasse seltskonda on kõige suurem.

Veelgi olulisem on pikaajaline mõju. Kvaliteetne huviharidus aitab kujundada enesedistsipliini, vastutustunnet, koostööoskust ja positiivseid sotsiaalseid suhteid – omadusi, mida tööandjad hindavad ning kriminoloogid peavad õigusrikkumiste ennetamisel keskseks. Pole juhus, et inimarengu aruande autorid nimetavad huviharidust investeeringuks Eesti turvalisusesse.

Ka majanduslik loogika on lihtne. Harimine on riigile mitu korda odavam kui hilisem sekkumine. Ühe lapse harimine üldhariduskoolis maksab riigile mitu korda vähem kui ühe kinnipeetava ülalpidamine vanglas. Uuringutes on leitud, et iga riskinoorte huviharidusse investeeritud euro võib pikas perspektiivis säästa ühiskonnale kümneid eurosid, sest vähenevad kulud õiguskaitsele, sotsiaalhoolekandele ja tervishoiule.

“Kui riik soovib vähendada kuritegevust, tõsta haridustaset ja kasvatada tulevast maksutulu, siis miks vähendatakse investeeringut valdkonda, mis aitab neid eesmärke saavutada?

Kodanikuna loodan, et meie riik ei investeeri huviharidusse vaid selleks, et rohkem lapsi õpiks pilli mängima, maalima, lennukimudeleid ehitama, ega ka selleks, et lastel ja noortel oleks rohkem võimalusi meelolukalt üldhariduskoolist üle jäävat aega veeta. Mina ääri-veeri idealistina soovin näha ja kuulda, et riik investeerib huviharidusse teadlikult selleks, et rohkem noori omandaks hariduse, teeniks tulevikus kõrgemat palka, maksaks rohkem makse ning vajaks vähem riigi abi, selleks, et noor ei satuks kuritegelikule teele, vaid leiaks oma raja milleski, mis muudab ühiskonda ning meie riiki paremaks ja turvalisemaks, et paraneks meie kõigi turvatunne ja julgeolek. 

Huviharidus ei huvita enam riiki

Praegu teeb kõige rohkem muret aga see, et huviharidus ei huvita enam riiki ja selle juhte, see jäetakse omavalitsuste suurema finantsvabaduse ja kohaliku juhtimise kiitmise sildi all riigi silma ja tähelepanu alt välja. Riigijuhtide tunnustusele takka kiites saan öelda, et omavalitsused ongi tublid ja saavadki väga paljude nende õlule jäetud ülesannetega hakkama. Aga mida rohkem antakse kohaliku elu eestvedajatele ülesandeid piisava rahata nende täitmiseks, seda rohkem hajub nende tähelepanu ja võimekus igale poole panustada. Alevitee vajab parandamist, sest auk riivab silma ja lõhub autosid, lumi tuleb teedele alati ootamatult ning tuleb kohe ära lükata, lasteaiahoone lekkiv torustik ei kannata oodata, eakas peab saama abi, kui ta seda vajab, ning tänavavalgusti peab pimedal ajal näitama teed, et inimesed jõuaksid tööle, kooli ja lasteaeda. Aga kelle mure on puuduvate võimaluste tõttu tehnikaringist kõrvale jääv noor? 

Huvikoolides pakutava kättesaadavus sõltub üha enam pere rahakotist. Jõukamad pered, Eesti kontekstis vähemus, leiavad oma lastele võimalused ka siis, kui riigi toetus ja tähelepanu tõmbuvad kokku ning huviringide õppetasud tõusevad. Samas väiksema sissetulekuga perede jaoks tähendab iga hinnatõus või huviringi sulgemine vähem võimalusi osaleda. Nii tekibki nõiaring: väiksem osalus huvihariduses suurendab haridustee katkemise riski, lühem haridustee vähendab tulevast sissetulekut ning suurem sotsiaalne tõrjutus kasvatab riskikäitumise tõenäosust.

“Huviharidus ei ole kulu, mille arvelt saab eelarves kokku hoida.

Lugupeetud poliitikud ja riigikokku pürgijad, valimiste lähenedes räägite te üha enam vajadusest kasvatada tootlikkust, suurendada maksulaekumisi, tugevdada meie kõigi turvalisust ja julgeolekut. Need on õiged eesmärgid. Kuid eesmärkide nimetamisest üksi ei piisa. Kui uuringud näitavad, et huviharidus aitab rohkematel noortel haridusteel püsida, suurendab nende tulevast panust majandusse ning vähendab riskikäitumist, siis ei ole huviharidus enam üldhariduse väikevend, see teine laps, kes kasvab ise, ei ole väike kala haridus- ja kultuuripoliitikavete sügavamates kihtides. Sel juhul on huviharidus juba majandus-, sotsiaal- ja julgeolekupoliitika küsimus.

Huviharidus ei ole hobi

Riigikogu valimiste eel võiksime igalt erakonnalt majanduse kasvatamise ja julgeoleku suurendamise lubaduste juures küsida ka seda, kas plaanitakse seda teha huvihariduse ja sellesse investeerimise toel. Sest kui poliitika eesmärk on targem, jõukam ja turvalisem Eesti, peab see algama investeeringutest, mille mõju on teaduslikult tõestatud.

Huviharidus ei ole kulu, mille arvelt saab eelarves kokku hoida. See on üks kõige suurema ühiskondliku tasuvusega investeeringuid, mida Eesti riik saab teha. Küsimus ei ole selles, kas me saame endale huviharidust lubada. Küsimus on selles, kas me saame endale lubada selle nõrgestamist või, veel enam, sellest loobumist. Huviharidus ei ole hobi – see on Eesti tuleviku kindlustuspoliis.