Island tuulte pöörises

Reede, 6. märts 2009	lk 15
Autor: Lembit Jakobson, Unipiha algkooli õpetaja	Trüki

Klebergsskoli koolis ei istu õpilased ridadena, vaid liiguvad ühest tegevuskohast teise. Foto: Eha Jakobson

Comeniuse projekt „Kultuur ühendab lapsi” viis rühma Hispaania, Islandi, Soome, Eesti ja Šotimaa õpetajaid kolmeks päevaks Islandile. Eestit esindasid Reykjavikis Unipiha algkooli õpetajad Eha ja Lembit Jakobson.

Oslo lennujaama turvakontrollis vaatab Kagu-Aasiast pärit noormees meie pileteid ning küsib: „Kus see Reykjavik asub?” Seletame talle, et see on Islandi pealinn. Noor­mees jääb selgitusega rahule ja annab meile piletid tagasi.
Märkan ühe SAS-i lennuki sabatüüril Ibseni suurt portreed. Põskhabeme-ga kirjanikuhärra lendab iga päev 50-kraadises pakases ja 10 kilomeetri kõrgusel mööda maailma, pakkudes äratundmisrõõmu neile, kes tema loominguga tuttavad.

Teel Reykjavikki
Millised on need pidepunktid, mil­le abil Islandile sattunu hakkab seda maad enda jaoks kodustama? Geo­graafiaõpikute fotod geisritest? Geisrite veega köetavad majad? Ah jaa. Island oli üks esimesi riike, kes tunnustas Eesti iseseisvust. Ülikooliajast on meeles kujutluspilte Vanemast ja Nooremast Eddast. Islandile sattunud eestlaste jutud selle maa kõrgetest hindadest. Vähevõitu 309 000 elanikuga iseseisva rahva ning riigi kohta.
Kes tahab aimu saada, milline näeb välja Kuu ning Maa oma varases nooruses, lennaku Islandile. Lennujaamast Reykjavikki sõites näeb kahele poole maanteed silmapiirini laiuvaid laavavälju. Vihmaga on nad süsimustad, kuiva ilmaga hallid. Maailma loomine oleks siin nagu pooleli jäänud.
Majadel pole korstnaid, kütmiseks kasutatakse maapõue soojust. Lilled, tomatid, kurgid ja kapsad jõuavad islandlaste lauale kuuma­veeallikate abil köetavatest kasvuhoonetest. Väljas on vire ja vali tuul ja elu on kolinud tänavalt tuppa. Toast välja astub islandlane paljapäi. Välismaalase tunned ära sellest, et tal on müts peas.
Reykjavik. Üheski teises pealinnas ei näe nii palju suuri maastikuautosid. Coca-Cola tarbimises on islandlased maailmas juhtival kohal. Kõikjal oli näha ehituskraanasid, aga ka tühjalt seisvaid uusi maju ja isegi linnaosi.
2007. aastani asus kümne aasta jooksul Poolast ja Baltikumist Islan­dis­se tööle 64 850 inimest. Praegu on seal veidi üle sajaliikmeline eesti kogukond. Igal aastal lahkub saarelt üle 30 000 inimese ja teist samapalju tuleb tagasi. Lähevad noored, tulevad pensioniealised ja võõrtöölised.

Tutvumine Klebergsskoliga
Reykjaviki südalinnast 30 kilomeet­ri kaugusel asub 170 õpilasega Klebergs­skoli. Kooli hiigelsuurtest akendest paistab Atlandi ookean ja ligi kilomeetri kõrgune Esjani mägi, mis olevat mitu miljonit aastat vana, just sobiv mägi trollijuttude, maateaduse ja loodusõpetuse õppimiseks. 
2. ja 3. klassi liitklass. Õpilasi on 38. Klassiruumi suurust ja kuju saab lükanduste abil muuta. Riiulite ja laudadega liigendatud klassitoas liiguvad lapsed ühe tegevuse juurest teise juurde. Õpetajaid on klassis neli. Kuna koolimajas on põrandaküte, käivad lapsed ringi sokkides, istuvad põrandal ja mängivad lotot, mõni külitab niisama. Põrandal istutakse ka kontserdi ajal, mille Klebergsskoli lapsed meile annavad.
Kadedaks teevad kodundus-, kunsti- ja tekstiiliklassid. Õmblusklassis ei puudu ka proovikabiinid. Õpetajad väidavad, et käeline tegevus aitab parandada õpitulemusi teistes ainetes. Näen esimest korda elus maha­rahunemise tuba. Selles on palju raamaturiiuleid, õpilasi siiski pole, samuti õpetajat – ta tuleb siis, kui teda vajatakse.
Loomulikult kuulub Islandil kooli juurde ujula: sooja vett on ju küllu­ses ja ujumine igapäevane asi. Õhtu­poolikul saavad väikse tasu eest ujulat kasutada ka ümbruskonna elanikud.

Islandilgi napib õpetajaid
Islandi koolides napib õpetajaid. Min­nakse ära suurema palgaga töökohta­desse. Islandilgi nõutakse, et kool parandaks ühiskonna ja vanemate tehtud kasvatusvead, kuid koolile käib see üle jõu. Õpetajate haiguspäe­vade arv on väga suur.
Poolast tulnud lapsed saavad 1.–4. klassini neli tundi õpetust oma ema­keeles. Sama­ õigus on teistelgi rahvus­vähe­mustel, kuid ei jätku õpetajaid. Erinevalt Eestist ei lange Islandi põhikoolist välja ligi tuhat õpilast aastas. Probleemidega lastel hoitakse silm kindlalt peal. Mureks on 17–18-aastased, kes tahavad raha teenida ja katkestavad õpingud. Seepärast tahetakse keskkool paindlikumaks muuta ja minna üle 1–2-aastastele kursustele.
Kui laste sporditegemist toetavad kõik omavalitsused, siis muusika- ja kunstikoolis õppimise eest tasumine lasub täielikult lapsevanemate õlgadel. Nendes õppimine pole kõigile taskukohane, vaatamata sellele, et Islandil on keskmine palk suur.
Põhikool kestab kümme aastat. Koolis hakatakse käima kuueselt. Eelkool on vabatahtlik. Kooliaasta algab 1. septembril ja lõpeb 31. mail ning jaguneb kevad- ja sügissemestriks. Kaugemate kodude lapsed elavad ühiselamus või sõidavad kooli­bussiga iga päev pikki vahemaid. Eliitharidust andvaid gümnaasiume nagu meil Islandil pole. Erakoolid peaaegu puuduvad. Pärast põhikooli saab edasi minna kesk- või kutsekooli (mere- ja kalatööstus-, põllumajandus- või kunstikooli). Ka haigla hooldusõeks saab kodumaal. Islandil on kümme kõrgkooli, kuid mõnda eriala (nt arhitektuuri) saab õppida ainult välismaal.

Kõige kirjanduslikum rahvas
Islandlasi on peetud maailma kõige kirjanduslikumaks rahvaks. Teatri, kino, raamatukogu ja kunstinäituste külastamine ning sportimine on siin soositud vaba aja veetmise viisid. Õpetajate ametiühingute võõrastemajas, kus ööbime, avastan raamaturiiuleid uurides Lermontovi 1995. aastal islandi keelde tõlgitud „Meie aja kangelase”. Milleks tänapäeva islandlasele 19. sajandi vene aadlinoorte kannatused? Sellele küsimusele ma oma kolme Islandis viibimise päeva jooksul vastust ei saa. Koju jõudnud, otsin üles Laxnessi ja hakkan teda üle lugema.
Mis hoiab inimesi sellel tuulisel ja kõledal, liustike ja laavamägedega kaetud saarel? Suur iseolemine? Hakkamasaamine peaaegu alati pilves oleva taeva ja pideva tuulega? Mõni nädal pärast meie lahkumist tabas Islandit järjekordne vulkaanipurse, seejärel majanduskrahh. Eduillusioon varises kokku. Kas ka kogu Islandi ühiskond? Vaevalt. Soomeski oli 1990. aastate alguses suur lama. Sellest saadi üle. Sama loodan Islandi puhul.

Personaliseerimine
E-kool Islandil on, kuid õpetajad leiavad, et algselt sõjaväe tarbeks loodud arvutitarkvara koolidele ei sobi. Pole ka sellist ainesisu välja arendatud, mida oleks arvuti abil hea õpetada.
Kahetunnisel jutuajamisel meiega küsib Islandi haridusministeeriumi peaspetsialist Sigurjon Myrdal: „Mis on õpetamise mõte?” Ja vastab ise: „Inimese kasvamisele ja arenemisele kaasaaitamine.” Individuaalse lähenemise asemel tuleks hakata rääkima õpetamise ja õppimise personaliseerimisest, toonitab ta. Peame arvestama õpilase kui tervikliku isiksusega, ka tema tunnete ja emotsioonidega. Individuaalse lähenemise korral arvestame paremal juhul isiksuse teatud omadustega, näiteks mälu iseärasustega. Iga inimene tuleb koolimaailma erineva perekondliku ja kogukondliku taustaga. Personaalsus on unikaalne nähtus. See tuleb inimeses üles äratada, leida üles tema võimed, talent.
Sigurjon Myrdal on töötanud 27 aastat õpetajakoolituses ja jõudnud nüüd ilmselt oma elu suurima väljakutseni – tema eestvedamisel töötatakse välja uut õpetajakoolituse õppekava, milles ongi rõhk õpilase kui isiksuse õpetamisel. Töös on neli varianti. Tulemas on revolutsioonilised muutused.
Sigurjon Myrdalilt küsitakse ka Pisa-testide kohta. Islandi lapsed on PISA pingereas keskel, kuid hariduspoliitikud tahavad, et nad oleksid kõrgemal kohal. Testidest rohkem teeb Myrdalile muret aga kunstiõpetuse väike osatähtsus Islandi koolide õppekavas. Tema arvates on 21. sajandi koolis vaja suurendada kunsti, muusika ja draama õppimisele kuluvat aega. Just need õppeained muudavad inimese tasakaalukamaks, haritumaks. Kes valdab muusikat, sel läheb paremini ka matemaatikas, rõhutab Sigurjon.