Ebavõrdne abielu pangaga

Reede, 18. juuni 2010	lk 5
Autor: Argo Kerb	Trüki

Mai lõpust peavad pangad teavitama kliente pangateenuse hinnamuutustest isiklikult ja kaks kuud ette. See ei vabasta klienti vajadusest olla teadlik ka konkurentide pakkumisest. Foto: Raivo Juurak

Eestis ei saa hakkama pangateenuseid kasutamata ja -kontot omamata. Elame pangandus­ühiskonnas.

Pangad on nagu ristmik, mille peab ületama, et kusagile jõuda. Kui varem tuli liikuda sularaha hüplikel ja käänulistel kruusaradadel, siis nüüd on meie käsutuses mitmerealised ja mugavad digitaalteed. Kuid miski pole siin ilmas tasuta, eriti kui räägime kapitalistliku majandussüsteemi südamest – pangandusest.
Enamik eestimaalastest kasutab oma igapäevaarveldustes pangakaarti ning ülekannete tegemiseks või maksude maksmiseks internetipanka. Kaardimaksete osatähtsus kaupade ja teenuste eest tasumisel on pidevalt suurenenud. Elektrooniliste maksete poolest edestame paljusid Euroopa riike. 2007. aastal tegi keskmine majapidamine Eestis 96 elektroonilist
maksetehingut, mis on natuke vähem kui Lääne-Euroopa keskmine – 147. Kuid kaheteistkümne uue liikmesriigi seas, kus keskmine on 47 tehingut leib­konna kohta, paistame eredalt välja.
Sellegipoolest ei tea enamik tarbijatest täpselt, kui palju ja mille eest nad pankadele teenustasusid maksavad. Näiteks ei teata, et raha kasseeritakse teilt ka siis, kui vaatate teise panga automaadist oma kontoseisu. Mõnes pangas on tasulised koguni pangasisesed maksed. Ja isegi kui panga hinnakirjas on märgitud, et äriettevõtetes kaardiga maksmine on tasuta, pole see täielik tõde: sel juhul maksab pood ja lisab summa kauba hinnale. Tarbijal on kasulik sellistel asjadel silm peal pidada ja otsustamisel arvesse võtta.

Turgu valitseb turg
Tartu ülikooli raha ja panganduse professor Mart Sõrg selgitas, et teenustasusid hakati tõstma mõni aasta tagasi. Esmalt kergitas neid tollane Hansapank. Nähes klientide passiiv­sust, järgis Ühispank, praegune SEB, Hansapanga eeskuju mõne aja pärast. Suuremate pankade kiiluvees on väiksematel olnud mugav hinnataset veidi madalamal hoides ülejääki korjata.
Mis on seda lubanud? Meie omapära on väga oligopoolne panga­­süsteem. See tähendab, et turgu hõlmab suhteliselt väike arv suuri tegijaid. Suurima, Swedbanki turuosa on üle 50%. Lisaks pole tarbijad seni olnud pangandusteenuste puhul kuigi hinnatundlikud ja puudub panga­vahetamise kultuur. Ka on paljud pered seotud panga külge laenu või liisinguga.
Et Eesti pangatoodete turul täielikku konkurentsi ei ole, sellega nõustub ka tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste. Sa ei saa hakkama, kui ei ole mõne pangaga seotud, ebameeldivat või mittesobilikku teenust pole lihtsalt võimalik tarbimata jätta. Teenuspakettide hinnakujundus on aga täielikult pankade teha.
Arvamusele, et meie teenustasud on kõrged, oponeerib Eesti pangaliidu tegevdirektor Katrin Talihärm. Euroopa Komisjoni 2007. aasta andmetel põhinevas uuringus oli Eesti 27 Euroopa riigi võrdluses 23. kohal, mis osutab, et EL-i kontekstis on meie pangateenused isegi soodsad. 2007. aasta seisuga maksis keskmine Eesti klient pangateenuste eest aastas 798 krooni, samas kui itaallased pidid välja käima pea viis korda rohkem. Viimasel ajal tõstetakse aktiivselt teenustasusid. Ajal, mil pangad on kahjumis, on see riskivaba tuluallikas.
Igaüks võib sattuda olukorda, kus kodupanga automaati läheduses ei ole. Kui 2008. aastal pidi tollase Hansapanga klient võõrast automaadist raha välja võttes tasuma teenuse eest 9 krooni, siis nüüd tahab pank 16 krooni ja 2,5% välja võetud summast. See tähendab, et kui klient otsustab SEB pangast võtta välja tuhat krooni, kasseerib pank temalt selle eest 41 krooni. Sarnaseid muudatusi on viimasel ajal teinud teisedki pangad.

Hinnad on hakanud tõusma
Veel kuu aega tagasi võis Nordea klient võtta korra kuus teiste Eesti pankade automaadist sularaha tasuta, juuni keskpaigast enam mitte. Mõni aeg tagasi tõstis hüppeliselt teenustasusid Sampo pank. Sarnane tendents on omane kõikidele pankadele, enamik inimesi pole aga pruukinud hinnatõusu tähelegi panna. Euroliidu direktiiv, mis nõuab, et tarbijaid teavitataks sellistest muutustest personaalselt ja vähemalt kaks kuud ette, jõustus alles maikuus.
Kõiki pangateenustega kaasnevaid tasusid tarbija oma lepingutest ja hinnakirjadest ei leia, need on põimitud kaupmeeste makstavate teenustasudega. Seetõttu peab suhtuma eluterve skepsisega ka pankade hinnakirjadesse, kus on kirjas, et kaardimaksed poodides on tasuta – lõpuks maksab ostja selle ikka kinni. Olenevalt pangast võtab makseterminali teenuse pakkuja iga ostu pealt mingi protsendi, miinimum on tavaliselt paar krooni. See tähendab, et kui maksate toosi tikkude eest kaardiga, teete poele kahjumit.
Eesti kaupmeeste liidu tegevdirektor Marika Merilai selgitas, et teenustasude üle läbirääkimine on panga ja kaupleja vaheline asi. Suuremaid poode, kellel on ka hinnaläbirääkimistel rohkem jõudu, see kuigi palju ei mõjuta. Nurgapoodides võib aga tihti leida silte, kus ostjal palutakse väiksemate ostude eest maksta sularahas, hoolimata tõsiasjast, et see läheb vastuollu pangaga tehtud lepinguga ning kulud kaasnevad kaupmeestel ka sularahaga arveldamisel.
Kaardimakseterminalist keeldumine tähendab Eestis, kus pangaliidu hinnangul algatatakse 99% makseid elektrooniliselt, kaupmehele siiski väga riskantset otsust – tihti ei kanna potentsiaalsed ostjad sularaha kaasas.
Professor Sõrg osutas, et 2009. aastal oli Eestis pankade tulu teenustasudelt 2,7 miljardit krooni. Kuigi pangad ise maksid samal ajal teenustasudeks 769 miljonit ja lisandusid süsteemi käigushoidmise kulud, pole Eesti mastaabis tegu väikse kasuminumbriga.

Tuleb ise olla tähelepanelik
Need pole ainsad tasud, mida pangateenuste kasutamise eest kaudselt või otse sisse nõutakse. Igal tarbijal tasub võtta ette panga hinnakiri või finantstoodete ja -teenuste lepingud. Juriidilise teksti sügavustest võib leida üllatuslikke leppetrahve või kulusid, mis muudavad toote arvatust tunduvalt kallimaks. Üllatused tabavadki tarbijat siis, kui kõik ei lähe plaani­kohaselt – alati peab eos teadma, mis ootamatus olukorras juhtuda võib.
Hägusa juriidilise keelekasutuse korral ei aita tihti isegi hinnakirja läbilugemine. Järgnev näide illustreerib hästi praegust olukorda. SEB-i püsimaksega krediitkaardi kulukuse kirjeldamisel peab tarbija purema läbi lause: „Aastaintress [on] 18% kasutatud krediidilimiidi summast alates tehingu laekumisest panka.” Enamik inimesi, kel seda tõlgendada palusin, heal juhul aimasid, mida pank öelda tahtis. Halvemal juhul viis keele­kasutus väärate järeldusteni, mis omakorda võib tähendada ootamatult kulukaid finantsotsutusi. Tarbijakaitseameti peadirektori Andres Sooniste kõige olulisem soovitus tarbijatele ongi küsida, küsida ja veel kord küsida.
Sektorina, kus konkurents selle klassikalises mõttes täielikult ei toimi, peab pangandus olema ja mõneti ongi riigi teravdatud tähelepanu all. Kuid kõige tähtsam on, et tarbija ei unustaks – lõpliku valiku teeb siiski tema.



KÜSIMUS JA VASTUS

Kas olete pankade teenustasudest teadlik ning teete nende alusel otsuseid?

MAX KAUR,
majanduse ja juhtimise instituudi prorektor, Tallinna linnavolikogu liige:
„Warren Buffett on hoiatanud, et igasugused pangad ja fondid elavad teenustasudest, loomata sealjuures väärtust oma klientide tarvis. Hoopis vastupidi – maksate neile nagu loll, aga ikka jääte kõigest ilma. Pole ime, et mitmed analüütikud on soovitanud loobuda pankade teenustest ja otse investeerida, sest nii tuleb kasumlikum isegi pika ajatrendi kohta.
Ühesõnaga pole Eesti tegutsevate pankade poliitikas midagi uut. Püütakse lõigata isegi pensionäride arvelt. Küsimus pole mitte klientide käitumises, vaid selles, kuidas seda olukorda turul reguleeritakse. Turumehhanismid siin ei toimi. Konkurents pankade vahel Eestis pole nii tihe, et see võiks avaldada mõju teenustasudele. Seoses pankade poolt klientidele tekitatud tohutute kahjudega pensionifondides on justkui näha teatud elavnemist riiklike finantsregulaatorite poolt. Kas see ka tulemusi annab, ei tea. Seni aga olen ka mina klientide hulgas, kes peavad kasutama pangateenust teenustasudest hoolimata.”

IGOR GRÄZIN,
riigikogu liige:
„Ausalt öeldes eriti ei tee. Küll aga optimeerivad teenustasud minu käitumist sel määral, et iga väiksema rahaliigutuse pärast ma panka ei lähe. Ootan ikka, kuni arved laekuvad parajaks pakiks ja siis maksan korraga. Ja veel: olen konserva­tiivne inimene ja maksan n-ö käsitsi. Teades, et pean selle eest veidi rohkem tasuma. Aga südamerahu sellest, et maksan igat arvet eraldi, suheldes telleriga (kes ju kah kontrollib minu arveid ja leiab neis vigugi!), on seda ikkagi väikest lisaraha väärt. Kuigi põhimõtteliselt teenustasu ei tohiks olla. Pank teenib oma raha käibelt ja intressilt ning peaks olema õnnelik, kui ma raha tema kätte toon. Aga küllap on see vanade aegade mõtlemine. Ajast, mil pankuritena töötasid Franz Kafka ja August Kitzberg.”

ILMAR TOMUSK,
keeleinspektsiooni peadirektor:
„Olen juba pikemat aega seotud ühe pangakontoriga (panga nimi on küll paar korda muutunud) ja seetõttu on mul täpsem ülevaade vaid selle panga teenustasudest. Üritan korraldada oma asjad nii, et saaksin läbi teenustasudeta. Makseid sooritan internetipangas, poes maksan kaardiga ning olen seejuures tähele pannud, et nende toimingute eest minult teenustasu ei võeta. Ükskord tuli häda sunnil raha teise panga sularahaautomaadist välja võtta, edaspidi püüan sellest hoiduda, sest selle eest kasseeriti mult kümme krooni, mis välja võetud summat arvestades oli ebaproportsionaalselt suur raha. Iseenda raha kasutamise eest peale maksta on kuidagi narr. Teiste pankade teenustasude vastu ma seni huvi tundnud ei ole.”


PEETER SAUTER,
kirjanik:
„Pankade teenustasude suhtes mul emotsioonid pea puuduvad või kui ongi midagi, on tunne ambivalentne. On ju loomulik, et teenus peab midagi maksma. Kui ma ise oleksin pank, kas tahaksin siis oma tööd tasuta teha? Ei tahaks. Iseasi kui leht jälle mainib, kui palju üks või teine pank aastakasumit sai, kratsin teinekord kukalt, et kust see kasum tuleb? Kas miljonäride miljonite liigutamisest või miljoni minusuguse vaesuri sentide veeretamisest ühelt virtuaalkontolt teisele ja tagasi? Kui pangas jälle mõni värviline buklett pihku pistetakse, tahaks öelda: „Ärge andke mulle seda, ma ei loe teda nagunii, tõrge on lugeda teie kahtlemata suurepärast kirjandusteost, mis on trükitud palju paremale paberile kui minu tagasihoidlikud luuletused.” Aga teenustasud ja panga kasum. Meid kurvastab vahel, et pankade küllalt kobe kasum seilab üle (ühe või mitme) mere. Aga – tuletagem meelde, kas olime õnnelikumad, kui see täitis meie oma Jüride ja Hanneste taskuid. Ei olnud, Me olime omakülameestele kadedad. Raha teeb kadedaks nagunii, ükstapuha, kellele ta läheb.”

LOONE OTS,
haridusteadlane:
„On inetu, et Eesti pangad on kehtestanud teenustasud. Pankade tasuta ristkasutus peaks olema pangaautomaadinduse hea tava, mujal suuresti ongi. Eriti olen vastu internetiülekannete teenustasudele. Oma panga sees peaksin mina kui klient arveldama vabalt. Usun, et kokkuhoidlikuma pere rahakotti mõjutavad netiteenuste tasud küll. Meelsasti tooksin mittetulundusühingute näite. Mõni aasta tagasi selgus Eesti loomakaitse seltsi aastaaruandest, et teenustasudeks on läinud ligi tuhat krooni. Sellega oleks saanud nt steriliseerida tänavakassi või osta u 50 kilo koeratoitu.
Minukui tänapäeva inimes­e jaoks on aeg raha. Seetõttu võtan raha sellest automaadist, mis lähemal. Aga iga kord mõtlen tõesti ka üheksakroonisele teenustasule ja tekib nega­tiivne emotsioon või maakeeli öeldes küsimus: „Mis hea pärast küll?””

EIKI NESTOR,

 riigikogulane:

„Ma ei ole küll pankadega eriti tihe suhtleja, aga teenustasudest olen loomulikult teadlik. Eks meie kõigi käitumist mõjutavad turul kaks suurust – harjumused ja hind. Harvem tarbitavate teenuste ja ostetavate kaupade korral on hinna osatähtsus suurem. Näiteks ei osta me uut televiisorit just sellest poest seetõttu, et oleksime harjunud telereid sealt ostma. Aga igapäevaseid oste toidupoest on meeldivam teha seal, kus kõik tuttav ja otsida pole kaua vaja. Seejuures mõtleme hindadele vähem. Pankadega suheldes olen pigem „toidupoes”, kui „televiisorit ostmas”. Ehk siis harjumused on teenustasust olulisemad.

 

LUULE NIINESALU,

Peetri kooli direktor:

„Tean oma panga teenustasusid. Pean loomulikuks, et sama panga piires tehtavad tehingud on tasuta. Teiste pankade tingimusi ei jälgi, sest olen olemasolevaga rahul. Samas ei võta ma kunagi sularaha välja teise panga automaadist, sest selle eest võetakse teenustasu. Õnneks ei ole selleks ka vajadust. Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et meil domineerivate Rootsi pankade teenustasud on kodumaal väiksemad kui Eestis. Kui see vastab tõele, siis pean seda küll ebaõiglaseks.”

 

ANVAR SAMOST,

BNS grupi juhatuse esimees:

„Lühidalt öeldes, mingit üldist ülevaadet ma oman. Samas ei ole teenustasude pool ilmselt esimene asi, mida panga puhul minusuguse kliendi puhul vaadata. Suuremate pankade vahel on need nii või teisiti konkurentsi tõttu üsna ühtlustunud. Tasude asemel vaatan pigem teenuse sobivust ja kvaliteeti. Olen 1994. aastast kasutanud sama panka ja seni teenusega rahul.”

 

REIN VEIDEMANN,

TLÜ õppejõud:

"Me ei ole teadlik pankade teenustasude erinevustest. Ja mis see aitaks, sest liisingute ja eluaseme laenudega oleme seotud niigi valitsevate SEB ja Swedbankiga. Eks nad tunneta oma monopoolset seisu ja võivad teatud piirini muuta ja kehtestada oma mängureegleid. Üleminek mõnda teise panka ainuüksi soodsama teenustasu pärast koos laenude ja liisingute refinantseerimisega läheb hirmkalliks. Kui sul ikka suurt ja püsivat rahavoogu pangale ette näidata pole, siis oled panga omand ja tingimused dikteerib tema."