Õppimiskoht muutub töökoha sarnaseks (2)

Reede, 16. jaanuar 2009	lk 13
Autor: Raivo Juurak	Trüki

Mart Laanperel on palju töid. Kõige muu kõrval on ta suure mastaabiga rändaja, kitarrimängija ja laulja, kes teab peast tohutu hulga laulude sõnu. Oma innukate missioonide-tegemiste kohta arvab ta: „Kui jagad oma häid mõtteid tuhandetega, võid saada legendiks.” Foto: Raivo Juurak

Haridusfoorumil Rakveres rääkis TLÜ haridustehnoloogia osakonna juhataja Mart Laanpere tulevikukoolist, kus õpitakse uut moodi ja isegi koolimajad on teisel viisil ehitatud.

Missugune on tuleviku koolimaja?
„Maailm liigub aeglaselt, aga visalt arvutipõhise õppe suunas. See toob kaasa täiesti uutmoodi pedagoogika, millele koolimajade praegune ruumilahendus – klassid, pingid, tahvel – ei sobi. Rootsis juba ehitati üks koolimaja ümber väikesteks kontoriteks, kus igal õpilasel on oma töökoht. Õpilane tuleb kooli, töötab seal oma projekti kallal, teatud kellaaegadel on tal n-ö tootmisnõupidamised, kus ta kohtub oma klassikaaslaste ja õpetajatega, räägib, mida on klassi ühisprojektiga seoses teinud või avastanud, arutab edasist tegevusplaani jne.”

Missugusele pedagoogikale selline õppekorraldus vastab?
„Kõige paremini on sellest kirjutanud Kanada kasvatusteadlane Carl Bereiter. Ta on seisukohal, et õppija peab oskama oma uusi teadmisi teistele näidata, olgu siis nendest midagi kirjutades, nendele toetudes asju valmistades, ühisprojekti oma panust andes või muul moel. Bereiteri järgi peab õppija kogu aeg oma mõtteid teistega jagama, nendelt tagasisidet saama, uut teadmist teistega sünkroniseerima, väljendama seda uute „toodete” ehk „arte­faktide” kujul.
See erineb kardinaalselt klassikali­sest arusaamast, mille järgi õpilane peab lihtsalt uskuma, et kõik, mis õpetaja talle räägib, on tõsi. Enamik õppest üldhariduskoolis toimub belief mode’is ehk uskumise režiimis. Bereiter pakub selle vastu välja teadmusloome ehk endale ise uute teadmiste loomise kontseptsiooni – design mode’i. Tema jär­gi õpitakse tõeliselt ainult midagi luues ja selleks sobib projektõpe. Näiteks üks populaarne projekt on uue koolimaja projekteerimine. Õpilased jaotavad omavahel ülesanded ära, üks uurib tugevusõpetust, teine ehitusmaterjale, kolmas tuule surve tugevust katusele jne. Niimoodi õppimine näeb välja nagu tööprotsess ja tulevikus muutub ka õppimiskoht töökoha sarnaseks.”

Kas see on Eesti jaoks utoopia?
„Üldsegi mitte! Paikuse politseikoolis on kogu õppekava projekti- ja juhtumipõhine. Varem kuulasid kadetid tsiviilõiguse ja teiste ainete loenguid ning tegid siis arvestuse. Õppekava viimases faasis oli lühike praktika. Nüüd saadetakse noored kohe töökohtadele politseinikest mentorite käe alla ja õppima hakatakse praktilistest juhtumitest, kasutades seejuures ka e-õppekeskkonda. Iga juhtumit analüüsitakse kriminaal-, tsiviilõiguse, klienditeeninduse ja muust aspektist. See on Hollandist üle võetud pädevuspõhine koolitusmudel, mille rakendamine ei läinud lihtsalt, aga praeguseks on just politseikool koht, kus haridusreform on ellu rakendatud.”

Kas 2010. aasta õppekava tuleks teha juhtumipõhine?
„See tähendaks meie rohkem kui sajandivanusest pedagoogilisest kultuurist lahtiütlemist ja üldhariduskool ei ole selleks valmis. Ma ei tea ühtki kooli, kus juba kasutataks projektihaldustarkvara. Paljud ei kujuta ettegi, et matemaatikat ja füüsikat õppeainena enam ei ole, et selle asemel on projek­tid ja juhtumid ning õpilastel on „töö­kohad”. Alustama peab senisest paindlikumast õppekavast. Seal peaks olema kirjas kümmekond pädevust, mis peavad noorel 9. klassi lõpuks olema, samas peavad õpetamise viis ja ajakava olema koolile vaba.”

Projektõpe eeldab laialdast arvutite kasutamist.
„Projektõppe puhul toimib hästi metoodika „üks sülearvuti õpilase kohta”. Kahjuks ei ole meie kool selleks veel valmis. Uurisime hiljuti Tiigrihüppe tellimusel, mis tasemel õpetatakse IT-d ja meediaõpetust läbiva teemana. Selgus, et paljude aineõpetajate arvates kuulub kõik arvutisse puutuv informaatikaõpetaja kompetentsi. Nad ei pääse tihti arvutiklassigi, sest viimaseid ei kasutata Eestis aineõppeks ega projektide ja juhtumite analüüsimiseks, vaid kitsalt arvutiõpetuseks, mõnes koolis koguni esimesest kaheteistkümnenda klassi­ni. Mida on seal 12 aastat õppida! Ai­nult 22% koolidest saab kõikides ainekabinettides arvuteid ja dataprojektoreid kasutada. Traadita Interneti-ühendus on 12% koolidest. Nii on sülearvutite massiline kasutamine võimatu.
Ka tegi murelikuks, et õpetajad, kes arvutit aineõppes kasutavad, võta­vad Internetti raamatukoguna, kuhu on hea õpilasi valmisteadmiste järele saata. Internet ei ole nende jaoks mõttevahetuse ega uute teadmiste loomise koht. Erand on siin Linnamäe vene lütseum Tallinnas, kus Internetis käib selle kooli õpilaste ja õpetajate elav ja loov mõttevahetus. Eestis sellest koolist suurt ei teata, nagu Paikuse koolistki, aga Moskva ja Peterburi koolid jälgivad Linnamäe lütseumi Interneti-arutelusid ja -projekte tähelepanelikult ning on väidetavasti sealt päris palju õppinud. Eesti koolidest liigub samas suunas Lilleküla gümnaasium. Paide gümnaasiumi raamatukogul on Internetis virtuaalne raamaturiiul, kus on iga raamatu kaanepilt ja õpilaste arvamused raamatu kohta. Suur osa Eesti õpilastest elaks nagu kahes maailmas: koolis ilma Internetita ja väljaspool kooli Internetis (Orkut, Rate, MSN jm).
Uuringu põhjal võime aga rõõmu tunda klassiõpetajatest, kes on valmis vastutama arvuti kasutama õpetamise ning arvuti ja Interneti toel õpetamise eest. Just algklassides käib kõige vil­kam blogindus. Nii õpetajad kui ka õpilased panevad oma materjale blogidesse ja arutavad siis nende üle.”

Kui anda õpilastele sülearvutid kätte, kas siis tuleb kõik muu järele?
„Ei usu, et üksnes belief mode’is ehk uskumise režiimis õppe korral häid tulemusi oodata on. Olen olnud matemaatikaõpetaja ega kujuta ette, kuidas kulgeb klassikaline mate­maatika­tund näiteks 8. klassis, kus kõigil on sülearvutid laual. Gruusias kinkis president viitele õppivatele õpilastele sülearvutid ja isegi nemad hakkasid tunni ajal arvutimänge mängima. Kuna klahviklõbin käis kõigile närvidele, keelasid õpetajad sülearvutite kooli kaasavõtmise karmilt ära.
Kõigepealt tuleb ikkagi välja aren­dada sülearvutite masskasutuse metoo­dika, seejärel katsetada seda paarikümnes koolis, kutsuda teised koolid nende kogemustest õppima.”

Milles me Läänest ees oleme?
„Minu mulje järgi eelkõige õpetajate virtuaalsete võrgustike käivitamises ja sotsiaalse tarkvara kasutamises. Kui meil kasutab ajaveebe ja e-portfooliot ligi tuhat õpetajat, siis peaksid näiteks britid sama proportsiooni saavutamiseks kaasama 50 000 õpetajat. Seda on neil raske saavutada.”

Kas e-portfoolio pole võrgubürokraatia?
„E-portfoolio materjalid on endale reflekteerimiseks ja teistega diskutee­rimiseks, mitte ülemusele esitamiseks. Aga e-portfooliost võib olla ka bürokraatias kasu. Kui õpetaja A toob töökohta taotledes paki tunnistusi läbitud koolituste kohta, õpetaja B aga näitab, mille üle ta on oma e-portfoolios aastate jooksul juurelnud, mida katsetanud, kuidas edasi liikunud ja arenenud, siis kumma õpetaja koolijuht tööle võtab?
Minu seisukoht on, et e-portfoolio peaks olema koolis kohustuslik nagu näiteks Rootsis. Hiljemalt põhikooli lõpus peaksid õpilased hakkama sinna üles märkima oma mõtteid ja tähelepanekuid kutsevaliku-, keskkonnakaitse- ja muudel teemadel. On ju päris palju teemasid, mida ei saa õpilasele tundides õpetada ja numbriliselt hinnata. E-portfoolio kaudu saab õpilase mõtte liikumist jälgida ja teda aidata.”

Kas eestlane julgeb e-portfoolios avalikult esineda?
„Portfoolio pidaja saab ise valida, kellele ta oma sissekandeid näitab: kas ainult iseendale, oma rühma liikmetele või kõigile e-portfoolio kasutajatele. Kui jagad oma häid mõtteid tuhandetega, võid saada legendiks. Klassiõpetajate võrgustikus on oma staarid juba välja kujunenud, kusjuures üks neist on Saaremaalt ja teine Pärnust.”

Kuidas sa ise avas­tasid võrgusti­kutöö? 
„Minu silmad avas Omanäoline Kool. Üks meie õpetajaid seal Ene-Mall Vernik mõistis juba siis võrgustikutöö eeliseid, samuti Hannes Voolma. Kui hakkasime Kolga koolis, kus ma tollal direktor olin, kursuste süsteemile üleminekuks ettevalmistusi tegema, õppisime Omanäolise Kooli võrgustiku liikmeskoolide kogemustest. Jätsime kahel päeval tunnid ära ja sõitsime autodega koolidesse, kus kursuste süsteemiga oli juba katsetatud: üks läks Saaremaale, teine Paidesse, kolmas Viljandisse, neljas Tartusse jm. Seejärel saime uuesti kokku ja pidasime päev otsa ajurünnakut, kuidas ise kõike paremini teha.”

Kuidas on TLÜ haridustehnoloo­gia keskus võrgustumist toetanud?
„Viimaste asjadena oleme koostöös Tiigrihüppega teinud algklassidele mängulise e-õppekeskkonna „Krihvel”. Õpetajad ja õpilased saavad „Krihvli” abil kergesti ise interaktiivseid ülesandeid luua ja neid üksteisega vahetada.
Tiigrihüppega koostöös on loodud ka õppematerjalide andmebaas „Varamu”. Sellest saab valida õppmaterjale teema, õppija vanuse, materjali raskusastme ja muude parameetrite järgi. „Varamusse” saavad õpetajad ise panna kõikide ainete kohta tunni­konspekte, animatsioone, tundide videolõike jpm.
Tiigrihüppe tellimusel tegime ka veebipõhise testimise platvormi „Pets”. Selle abil on lihtne enesekontrolli teste, tunnikontrolle ja eksamimaterjali kokku panna. Informaatika tasemetööd on seal näidisena sees.” 


TEISED MARDIST

Anti Teepere,
REKK-i peaspetsialist:
„Ma imestan, kust Mart selle energia võtab. Tal on sadu projekte nii Eestis kui ka välismaal, lisaks koolitused Gruusias ja Moldovas, nüüd on ta endale maale maja ehitanud. Tal peab tõesti plutooniumipulk sees olema. Samas on ta nagu professor ikka. Ükskord nõudis meilt arvestusel seda, mida polnud õpetanud. Viis meid arvutiklassi ja pani andmetöötlust tegema. Mulle polnud see probleem, aga tüdrukud said pahaseks. Siis lõi Mart endale peoga otsaette: „Ah soo, õigus jah!” Olen lugenud, et geeniustel särisevat kogu aeg uued mõtted peas ja see suruvat neil vanemad mõtted tagaplaanile. See olevat geeniuste kutsehaigus.”

Aimur Liiva,
Tiigrihüppe SA loodusteaduste, töö- ja tehnoloogia valdkonna juht:
„Kuna Mardil on matemaatiku taust, on mõtted tema peas korras­tatud kujul, ning kuna tal on palju informatsiooni (suhtleb palju ja ilmselt leiab aega ka lugemiseks), aitab just tema tihtipeale liikuma asjad, millega enne teised siplesid ega osanud kuidagi.
Ütleme nii, et ta on hea ideede generaator, aga nende elluviimiseks on vaja tema kõrvale usinaid poisse-tüdrukuid. Mõned on ta endale leidnud ka.
 Vanasti osales ta aktiivselt oma kodukoha poliitikas (Kuusalu volikogus), laulis kohalikus kooris ja tantsis rahvatantsu. Kolga kandis on kultuuri­elu üldse kaunis aktiivne.”