Tellimine
Reklaam
Arhiiv
Toimetus

Reede, 27. november 2009
Nr. 43

Päevateema
Nädalakommentaar
Arvamus
Vaatenurk
Kõrgharidus
Üldharidus
Alusharidus
Pärast tunde
Sõnumid
Haridusteave
Hariduselu
Varia
Pressisõnumid
Töökuulutused
ÕpL ankeet

Küsitlus
Kas vene õpilane eesti koolis on probleem?
Jah
Ei
Uudised
02.08.2010
Õpetajate Lehe aine- ja erilehed 2010. aastal
02.02.2010
Ajakirja Haridus eelretsenseeritava numbri artiklite vormistusnõuded
Vaatenurk

Mõte
(28)
Reede, 27. november 2009 lk 6
Autor: Lauri Vahtre, ajaloolane Trüki

Uskuge või mitte, aga Kristuse mäejutlust tasub aeg-ajalt üle lugeda. Eriti tänapäeval, mil kiriku ja religiooni mõnitamine kogub aina tuure ning ulatub varsti sinnamaale, kus neid, kes risti peale ei sülita, hakatakse usu pealesurujatena taga kiusama.

Varjatud kujul see juba toimubki, sest kes ei kiida Kivirähki, pole õige vaimuinimene. Vahel tundub, nagu oleks üks osa eesti rahva (ja tegelikult kogu Lääne) haritumatest poegadest-tütardest sattunud mingisse purjuspäi laamendamise meeleollu, mille käigus pekstakse puruks vanaema serviis ja tehakse perekonnapiltidest lõke, et selle ümber tantsu lüües joobuda oma „avatusest”.

Kuidas olla inimene?
Kuid kui te loete mäejutlust, siis lä­heb see kõik meelest ja meelde tuleb hoopis muu, mis tegelikult on ammu õpitud. Usun, et nii mõnigi meist kogeb mäejutluse puhul ahhaa-elamust: ennäe, sedagi ütles Kristus, ja seda, ja seda…
Mida ta siis ütles? Õige palju asju, mida lühidalt refereerida pole mõtet, sest mäejutlus pole lõpuks kuigi pikk. Ent kui küsida endalt, millest Kristus ülepea kõneles, siis vist sellest, kuidas olla inimene. Kuidas võidelda oma halva minaga ja tugevdada head mina. Kuidas tabada end enesepettu­selt, püüelda paremaks saamise poo­le, vältides seejuures ülbet mõtet „olen teist parem”.
Kõigi nende õpetuste juurde tõi Kristus rabavalt elulisi näiteid ja nõudeid – kui teid lüüakse ühele põsele, keerake ette teine; kui teilt tahetakse kohtu kaudu võtta teie mantel, siis andke kuub ja särk veel pealekauba; armastage ligimest nagu iseennast – vähe sellest, armastage ka oma vaenlast ja palvetage tema eest; ärge arvake, et halva teo tegemata jätmine on kõik – ei, kõik on siis, kui suudate jätta mõtlemata ka halva mõtte.
Ja nõnda edasi. Võime kujutleda, kui palju vastuväiteid need jõulised, mingis mõttes koguni lapsesuised nõudmised/normid/eesmärgid tekita­sid. Palju mugavam oli ju sooritada oma kohustuslikud usutoimingud, lugeda kohustuslikud palved, annetada kohustuslikud annetused – ja uskuda, et Jumal on sellega (kuni järgmise korrani) rahuldatud ja armuline. Nüüd tuli keegi puusepa poeg ja teatas, et see on küll vajalik, aga pole kaugeltki kõik.

Moodne „vaimsus”
On väga raske öelda, mis veider põhjus see oli, miks nõnda ränki nõu­deid esitav kuulutus lõpuks nii võimsalt ja laialt levida suutis. Võib-olla „oli aeg selline”, inimesed igatsesid ülenduda. Võib-olla igatsevad nad seda alati, kuid mitte kõik ja mõnel ajal rohkem, teisel vähem. Igatahes leidus peagi tuhandeid ja miljoneid, kes vähemalt üritasid Kristuse püstitatud ideaali suunas liikuda. See nõudis praktilisi ohvreid: nõudis andestamist, millegi äraandmist, mitmesuguseid muid loobumisi.
Viimasel ajal tundub mulle üha sagedamini, et nüüdismaailma lahkulöömine Kristuse õpetusest ja kõiksugu esoteeriliste imeõpetuste vohamine tuleb lihtsalt laiskusest. Tore on olla ateist ja korrutada jutukesi inkvisitsiooni kuritegudest, aga veel toredam on tegelda tunnetuse kõrgemate tasanditega ja kes teab mis meditatsiooni ning vaimsusega, sest sellel tege­vusel puudub too tüütu omadus – nõuda praktilisi ohvreid ja sätestada praktilisi kohustusi.
Kui Kristuse järgi on ülenduse hinnaks teise põse ettekeeramine ja oma särgi ohverdamine, tõsine vastuhakk oma lapsikusele, laiskusele, ahnusele, aplusele, edevusele – siis tunnetuse kõrgematele tasanditele jõudmine ja kosmilistesse rütmidesse süüvimine ei nõua midagi sellist. Ei ole tarvis kuulata ega näha teist inimest enda lähedal, ei ole tarvis naabrile appi minna, ei ole tarvis oma edevust (näiteks) alla suruda ega isegi mitte endale tunnistada, et kui sa seda ei suuda, on see kahetsusväärne.

Lihtsuse ja sügavuse vahel
Öeldu on mingil määral muidugi liialdus. Mõni esoteeriline õpetus ju tõesti ka nõuab üht-teist, kas või mõnest toidust või toiduainest loobumist, mis võib olla küllalt vaevarikas. Või looduse kõnetamist mingil kindlal moel, mitte käituda elevandina portselanipoes. Kuid üldjuhul on need nõudmised siiski „kõrgemad”, keerulisemad ning abstraktsemad kui needsinased labased, mida pani ette Kristus. Ning seetõttu määratult mugavamad.
Võib-olla tegin kellelegi liiga. Võib-olla ajendas mind koguni midagi taunimisväärset (sellest rubriigist, millele Kristus vastu käskis hakata). Oli lihtsalt selline… mõte.


Kommenteerimise reeglid:

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar:

Nimi: Email:
Peida e-posti aadress:

Sisesta kontrollkood:

Lugejate kommentaarid:

    27.11.2009 10:13:14 Leonid Aug
    Panteism on tänapäeva haritud inimesele
    omane kuni ta jõuab järeldusele, et seal polegi inimest.
    Loodus ei ole ei hea ega kuri.
    Kust võtta inimesele omast.
    Ristiusk on keeruline aga üks
    võimalustest.

    27.11.2009 17:47:45 Uhuu
    Muinasjutte on erinevaid, nagu ka inimesi, kes neid fännavad. Miks peaksime ühte (loomis vms)lugu olulisemaks pidama, kui ükskõik millist teist lugu?

    Ja huumor ei ole mõnitamine. Ebaloogilisus ja veidrus on huumoriks aga soodne pinnas, nii et mis seal imestada, kui Kivirähk talle omasel moel nalja teeb.

    28.11.2009 00:15:48 Muinasjutu järgi peab saama ka elada.
    Ühe loo-teooria- muinasjutu-maailmavaate tõesuse kontrollimiseks on olemas väga lihtne põhimõte: püüa elada siin planeedil maa täielikult selle maailmavaate - tõekspidamise järgi, mida sa endale omaseks pead. Tõsisasi mis lähemal vaatusel selgub on se, et mitte ükski teine maailmavaade ei paku inimesele võimalust selle järgi ka igapäevaselt mõelda ja tõeliselt tegutseda, kui seda pakub kristlik maailmavaade. See on märkimist väärt! Kõik inimesed ihkavad, püüdlevad ja taotlevad midagi apsoluutselt - inimene ihkab absoluudi järele. On see siis midagi füüsilist, suhe teise isikuga, või onmaenda eluiga. Huvitaval kombel on see apsoluutne kristlaste Jumalal ja tema poolt pakutaval kõik olemas.

    Loe veel ->