Nõustamiseks 70 miljonit

Reede, 3. aprill 2009	lk 3
Autor: Raivo Juurak	Trüki

Soome instituudi juhataja Jaana Vasama rääkis õpilasabi ümarlauast Soome koolides. Tundus, et Eestis on nõustamises veel palju arenguruumi. Foto: Raivo Juurak

Pole nõustaja juures kunagi käinud, aga olen kuulnud, et nad ei aita sind mitte kuidagi. Nii arvas nõustamisest üks õpilane Tallinna 21. kooli meediaklassi õppefilmis.

Enamik filmis intervjueeritud õpilastest oli nõustamisest vaid kuulnud, mitte sellega otseselt kokku puutunud. See on mõistetav, sest Eestis nõustatakse päris mitmel pool, kuid puudub ühtne ja tõhus süsteem. Soovida jätab ka karjäärivalik läbiva teemana koolis, sest pingelise ainekava tõttu ei jää enamikul õpetajatest selleks lihtsalt aega.

Kaks korda 35 miljonit
Siiski on põhjust teatavaks optimismiks, sest riik on käivitanud kaks suurt nõustamisprogrammi. Riikliku eksamikeskuse õppenõustamisprogrammile aastateks 2008–2011 kulutatakse 35 miljonit krooni, teist nii palju kulub Innove analoogilisele kar­jäärinõustamisprogrammile. Õppe­nõustamiskeskuste ülemaalise võrgustiku loomine on karjäärinõustamisest ilmselt suurem uudis, sest need keskused on praegu vaid mõnes maakonnas ja linnas. Üks tuntumaid asub Pärnus. Seal on õpilased ja lapsevane­mad saanud konsulteerida eripedagoogi ja psühholoogiga juba 1993. aastast, praeguseks on lisandunud nõustamine lastekaitse ja karjäärivali­ku teemal, lisaks asub sealsamas avatud noortekeskus.
Nii õppe- kui ka karjäärinõustamis­programmi toetab 2/3 ulatuses Euroopa Liit. Selle kohta ütles riikliku eksamikeskuse juhataja Robert Lippin 26. märtsil toimunud konverentsil „Iga inimene on hinnas”, et raha ei voola Euroopast Eesti nõustamisse mitte oja, vaid jõena ja loodetavasti on varsti igas maakonnas oma õppe- ja karjäärinõustamiskeskus, väljalangus väheneb ning kõik lapsed hakka­vad oma tulevikku teadlikumalt planeerima.
Väga lihtsalt kõik ilmselt ei sünni, sest näiteks üks keskmisest jõukam omavalitsuste liit arvas programmide käivitamise ajal, et nende maakonda pole õppenõustamist vaja. Alles pärast haridusosakonna visa veenmistööd mindi asjaga kaasa.

Hoiduge „prussakatest”
Konverentsi „Iga inimene on hinnas” üks peaesineja, Eesti entsüklopeediakirjastuse juhataja Hardo Aasmäe pani aga saali rõõmsalt kihama, väites, et meile tuuakse Euroopast süle ja seljaga õpitud abitust, pakutakse kõikvõimalikke tugiprogramme, justkui oleks Eesti inime­ne selgroota mollusk. Küsimustele vastates möönis ta siiski, et õppe- ja karjäärnõustamine on põhimõtteliselt hea, kuid jäi selle juurde, et kõige hea­ga tuleb Euroopast ka „prussakaid” kaasa.
Soome instituudi juhataja Jaana Vasama ettekande kuulajatel tekkis tunne, et Eestis on nõustamises veel palju arenguruumi.
Põhjanaabritel on igas koolis õpilasabi ümarlaud, mille koosseisu kuuluvad direktor, meditsii­ni­töötaja, psühholoog, eripedagoog, logopeed ja see õpetaja, kelle õpilase küsimust arutatakse. Ümarlaud arutab õpilase probleemid läbi ja ühiselt otsustatakse, kuidas teda aidata. Igal nädalal on üks arutelu, mis on ka tunniplaanis kirjas. Räägitakse kooli kõikidest õpilastest, kuid eriline rõhk on esimesel ja teisel klassil. Nendes klassides saavad õpetajad tavalisest rohkem palka, seal on ka abiõpetajad – kõik selle nimel, et abistada probleemidega last võimalikult varakult.
Jaana Vasama mainis, et Saare- ja Põlvamaa paaris koolis on taoline ümarlaud ennast samuti juba õigustanud.

Avatud noortekeskuste panus
Lisaks õppe- ja karjäärinõustajatele osales konverentsil rohkesti noorsootöötajaid. Nende töörühmas leiti, et noorsoo-, õppe- ja karjäärinõustamiskeskused võiksid teha senisest rohkem koostööd. Olulisemaid koolitusi saaks teha üheskoos. Või teine variant – kui õppenõustaja sõidab kuhugi kooli, võib karjäärinõustaja temaga kaasa minna ja oma asju ajada. Leiti ka, et noorsootöötajad võiksid koolist väljalangenud noori üles otsida ja neid näiteks vabatahtlikule tööle suunata. Vabatahtlik töö on tihti tõstnud noorte enesehinnangut ja mõnigi neist on uuesti õppima asunud. Kui töökuulutustes kuulutatakse, et oodatakse motiveeritud, koostöövõimelisi, arvutit ja mõnd võõrkeelt valdavaid töötajaid, siis nendele omadustele võiksidki noored keskenduda, leiti selles töörühmas

Mida pandi südamele
Konverentsi lõpul anti põgus ülevaade töörühmades arutatust. Esile toodi järgmisi mõtteid.

• Juba praegu tuleb mõelda, kuidas pärast euroraha lõppemist õppeaastal 2012/2013 edasi tegutseda.
• Lasteaiad tuleb samuti nõustamissüsteemi tõmmata.
• Nõustamiskeskuste kasutegurit tuleks hinnata selle järgi, kuidas väheneb raskestikasvatatavate kooli suunatud laste arv.
• Ei tohi sallida olukorda, kus üks spetsialist saadab lapse teise, teine kolmanda ja kolmas neljanda spetsialisti juurde ning õpilane jääb planeedina nende ümber tiirlema.
• Pedagoog ei peaks mõtlema, kuidas probleemidega lapsest lahti saada.
• Ei tohi loota ühekordsetele aktsioonidele. Arenenud riikides käib abivajaja psühholoogi juures kord nädalas, ja seda kaks aastat järjest.
• Kooli juhtkond peab julgustama õpetajaid nõu ja abi küsima, sest üksinda jõuab õpetaja vähe.
• Igas maakonnas peaks olema oma Ristiku põhikool.
• Koolides tuleks juurde luua abiõpetaja kohti.
• Eri nõustamiskeskuste Interneti-portaalid võiksid näha enam-vähem ühesugused välja.
• Nõustajad peaksid üksteist vastastikku nõustama, et keegi läbi ei põleks.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kes teid elukutsevalikul nõustas?

MARKO MÄETAMM,
kunstnik:
„Mul oli keskkooli ajal pruut, kes mulle kangesti meeldis. Aga olin selline arg möku ja vist ka aeglase seksuaalse küpsemisega, mistõttu jättis ta mu maha ning hakkas käima hoopis teiste ja tegusamate poistega. Et lisaks sellele, et olin arg ja möku, olin ma ka erakordselt õrna hingega, oli see kõik minu jaoks kohutav hingeline läbielamine, millest ülesaamine võttis mitu kuud. Ja kuna teadsin täpselt, et kunst teda absoluutselt ei huvitanud, otsustasin selle kõige kättemaksuks hakata kunstnikuks.”

TOIVO MAIMETS,
mikrobioloog:
„Kuni keskkooli keskpaigani olin kindel, et lähen arstiks õppima, sest mu ema ja isa olid arstid ning vanem vend õppis arstiteaduskonnas. Aga lõpuklassi keskel oli vabariiklik keemiaolümpiaad, mille lõpus rääkis Mart Saarma bioloogia uuest suunast – molekulaar­bioloogiast. Tundsin õhust ära, et see on huvitav. Nii hakkasin ülikooli keemiahoones laboris käima, elasin juba keskkoolipoisina ülikooli sisse. Kui kevadel oli vaja valida, oli täiesti selge, et lähen bioloogiat õppima. Tõmbas ka seltskond: noored teadlased Richard Villems ja Mart Saarma, üliõpilane Andres Metspalu jt.
Seega on elukutsevalik väga individuaalne ja kõrvalt nõustada eriti ei saagi, küll aga saab hakata juba lasteaiast peale looma tingimusi, mis aitavad teatud hetkel teha enda jaoks õige valik. Julgust peab ka olema. Teiste maade ülikoolides õpetades olen märganud, et teadmisi on meie üliõpilastel rohkem, aga enesekindlust vähem.”

ÜLO VOOGLAID,
sotsioloog:
„Mind mõjutas masendav olukord, mis 1949. aastal Kuressaare 7-aastases koolis valitses. Õpiti kolmes vahetuses, osa õpilasi ja õpetajaid oli Siberisse küüditatud, kõik oli ligadi-logadi. Sinna ei saanud ma jääda. Tahtsin minna merekooli, aga ei olnud veel 14 täis. Siis sattus kõrva, et Haapsalus on õpetajate seminar. Vaatasin kaardilt järele, kus see linn täpsemalt on. Kohale jõudes rääkisin direktorile oma loo ära: et tahtsin merekooli minna, aga ei võeta vastu ja mis ma pean nüüd tegema. Selgus, et olin hiljaks jäänud, seminaris oli vastuvõtt juba läbi. Aga direktor saatis mind siiski muusikakatsetele. Laulsin seal oma laulud maha ja koputasin vastu klaverit rütme, tegin muid katseid ka ning lõpuks suruti mul kätt ja kästi 1. septembril kohal olla.
Ei ütleks, et oleksin lapsest peale tahtnud kangesti õpetajaks saada. Ma polnud koolis üldse hea poiss, tegin seal igasuguseid tempe. Kui üks õpetaja, kellega olin tülis olnud, kuulis, et läksin õpetajaks õppima, astus ta sammu tagasi, tema kingakonts jäi munakivide vahele kinni ja ta kukkus sõna otseses mõttes pikali. Küllap andis seminari astuda julgust teadmine, et mu vanavanaisa oli olnud õpetaja, ma ei pidanud sellist valikut võimatuks. Ema siiski imestas, kui niisuguse mõttega lagedale tulin, aga vastu ta ei olnud, ütles, et eks mine ja proovi.
Professionaalne karjäärinõustaja oleks sokutanud mu ilmselt merele, aga ma pole ka õpetajate seminari astumist iialgi kahetsenud. Ja merigi ei ole mulle kaugeks jäänud. Olen purjetamises mitu korda Eesti meistriks tulnud ja Eestit NSV Liidu meistrivõistlustelgi esindanud. Kaks aastat tagasi tegin kaasa Muhu väina regati.”

MAIMU BERG,
kirjanik:
„Päris tore oleks olnud, kui minu lapsepõlves oleks ka nõustamine olnud. On ju erialasid, millest lapsena pole aimugi. Jumal teab, kelleks ma oleksin sobinud. Nüüd ei ole ma seda teada saanudki.
Mind on aga toetanud inimesed, kes on öelnud, et kirjutamine sobib mulle. Näiteks 20. keskkooli kirjandus­õpetaja, kellega suhtlesin nii kooli ajal kui ka hiljem. Ta pigistas silma kinni, kui kirjandustunnis füüsikat õppisin, sest mul oli kirjan­dusega kõik korras. Sealt koolist tuli palju kirjandushuvilisi.
Aga oma esimesed kirjalikud katsetused saatsin ajakirjale Noorus trotsist. Kuna mu meest kutsuti alati Nooruse loomingulisse laagrisse ja mind ta kunagi kaasa ei võtnud, saatsin Noorusele neli novelli. Need ilmusid ja järgmises Nooruse laagris nägi mu mees oma suureks jahmatuseks, et mindki oli autorina kohale kutsutud. Tagurpidi nõustamine.”

VELLO SALISTE,
eripedagoog:
„Mind nõustas juhus. Mul ei õnnestu­nud psühholoogiasse sisse saada ja nii astusin eripedagoogikasse, et aasta pärast psühholoogiasse üle minna. Aga eripedagoogika osutus nii huvitavaks, et ma ei loobunudki sellest. Kogemata sattusin õigele alale.
Ei usu, et kutsesuunitleja oleks suutnud mulle selgeks teha, et eripedagoogika on põnevam kui psühholoogia. Mind veenis ikkagi see, mida eripedagoogika loengutel ja praktika­tel teada sain.”