Nüüd ma olengi õpetaja!

Reede, 2. oktoober 2009	lk 3
Autor: Raivo Juurak	Trüki

Need rõõmsameelsed noored viis tänavu kooli õpetajaks programm „Noored kooli”. Foto on läinudreedeselt õppe- päevalt, kus AMI koolitaja Ene Velström (vasakul) rääkis pedagoogile vajalikust oskusest – õpilaste aktiivsest kuulamisest. Noore õpetaja Mona Mägi must koer Tipika leidis, et temalgi ei jookse aktiivse kuulamise kursus mööda külgi maha, ning osales samuti. Foto: Raivo Juurak

Missugused kogemused on esimestest töönädalatest tänastel noortel õpetajatel? Oma muljeid jagavad TLÜ Haapsalu kolledži tänavu lõpetanud ja programmi „Noored kooli” julgustusel õpetajaks hakanud noored pedagoogid.

Ott Anari,
Oru põhikool Harjumaal:
„Esimesel septembril oli pisut kõhe, ma ei kujutanud hästi ette, kui suured või väikesed 7. klassi lapsed õieti on. Kui neid lõpuks koridoris nägin, sain aru, et täitsa parajad. Algul püüdsin nendega 6. klassis õpitut korrata, aga kui sa pole neid ise õpetanud, siis ei tule sellest suurt midagi välja. Nii hakkasingi uut osa võtma.
Vahel lähevad tunnid huumorivõt­messe. Näiteks rääkisime ajaloo­tun­nis küttidest ja korilastest. Ütlen: „Küttimas käidi tavaliselt…” Õpi­la­ne: „Nädalavahetustel!” Kõik: „Ha­-ha-hahahhaaaa!” Mina: „Nunn on...” Õpilane: „Naismunk!” Kõik: „Hahahaaa!”
Korter on mul kõi­ge ausam, mis olla saab. Wifi ja digi­televisioon on olemas. Elion saatis isegi šokolaadi ja tänas, et nende klien­diks astusin. Koos õemehega ehitasime magamiseks kõrge lavatsi, mille alla palju asju ära mahub. Kirjutuslauda mul veel ei ole, sest abikaasa pole suutnud sobivat välja valida, aga see asi ei põle – proovin koolis nii palju tööd ära teha kui võimalik.”

Kadri Vaher,
Vaida põhikool:
„Enne esimest septembrit nägin painajalikke unenägusid: korraldan klassis mingit mängu, aga kõik töölehed kukuvad põrandale, töökorraldused lähevad sassi ja lapsed vaatavad mind selliste nägudega, nagu räägiksin neile midagi tuumafüüsikast... Päriselt algas kõik aga lilleuputusega. Klassiuksest tuli kõigepealt sisse ikka suur astrikimp ja alles seejärel veidi kohmetu poiss või tüdruk: „Palun, õpetaja.!” Mu 15 neljanda klassi õpilast tõid mulle nii palju lilli, et nende kojuviimisega tekkis raskusi.
Naljakas tunne on. Olengi nüüd õpetaja. Esta õps. Õpetaja Vaher. Üldiselt läheb hästi, laste nimed on peas ja töökavad valmis, ideed voolavad ja nädalapäevad kihutavad... Üllatanud on mind aga see, kui väga ma eksimusi südamesse võtan. Kui vahel mõnes tunnis miski ebaõnnestub, siis kruvin ennast õhtul justkui kruustangide vahele ja juurdlen pikalt tehtu üle. Kerin filmilinti silme ees edasi ja tagasi. Peaksin õppima negatiivset endast kergemini läbi laskma ja võtma seda kui uut kogemust, millest saab õppida, aga naiivne soov pürgida ideaalse poole ei luba seda.”

Hedi Aro,
Püünsi kool:
„Tööpäevad on veninud nii pikaks, et kolleegid on kahtlustanud mind koolis ööbimises. Ega sellest palju puudu ole olnudki. Kõrged kontsakingad lendasid kappi juba esimese tööpäeva poole pealt ning päevad on möödunud suures osas jooksusammul. Aga edasiminekut on märgata. Mobiiltelefoniga enam tunni ajal ei helistata, õpetajat aetakse kasvataja ja emmega segamini harvemini, dressikoti kojuunustamine ei too enam kohe pisaraid silma. Kooli üldkogunemisel oli minu esimene klass hämmingus, kui mõni vanema klassi laps ei tõstnudki sõna saamiseks kätt, vaid hõikas niisama. Meie sihikindlat käetõstmist ei ole see siiski häirinud.”

Mailiis Meitsar,
Tamsalu gümnaasium:
„Lapsed on uudishimulikud ja sõbralikud, piiluvad vahetunni ajal klassi, teevad juttu, uurivad ja küsivad minu kohta. Kõige enam uuritakse vanust, pakutud on 18–35. Uuritakse ka päritolu ja miks just Tamsalu kooli valisin. Siin tunnevad kõik kõiki ja meeldiv on tänaval kõndida, kui iga kolmas vastutulija sulle tere ütleb. Võib-olla ongi see Tamsalu peamine võlu.”

Kerli Prass,
Saue gümnaasium:
„Töötasin Ajakirjade Kirjastuses keeletoimetajana ja olin veidi aega Maalehes juhatuse assistent, aga lõpuks leidsin, et tahan teha midagi olulisemat. Nüüd olengi Sauel eesti keele õpetaja ja neljanda klassi juhataja.
Hiljuti oli mul lastevanemate koosolek, kus kõik olid väga abivalmid ja küsisid, kuidas nad saavad mind aidata. Toredatest hetkedest meenub, kuidas minu klassi poisid kinkisid mulle tööõpetuse tunnis tehtud kaelakee. See peab mulle meelde tuletama, et oleksin ikka leebe õpetaja. Aga annan tunde ka kuuendates klassides ja seal on vahel maadlemist ka, sest nemad kipuvad küsima, miks on üldse vaja eesti keelt õppida. Üks noormees tõmbas ükskord käed dressipluusi sisse, laskus põlvili ja ütles, et ta on liliput. Klassil oli lõbu laialt.”

Harlis Velk,
Kurtna kool:
„Lõpetasin Stockholmi ärikooli Riias, tegelesin majandusega, aga siis tegin kannapöörde ja sõidan nüüd iga päev marsruuttaksoga Kurtna kooli matemaatikat ja füüsikat õpetama. Koolis on palju ettearvamatut. Vahel tuleb tunde ümber teha, kuna õpilased ei saa minust alati aru nii, nagu tahaksin. Nendega tegelemine on ka üsna väsitav, pidevalt peab uudsetele olukordadele loominguliselt reageerima. Väga palju tuleb ennast täiendada ning kunagi pole igav. Ning õpilased on naljakad.
On olnud palju vahvaid hetki, mida kusagil mujal pole võimalik kogeda. Tunnen, et olen vajalik.”


KÜSIMUS JA VASTUS

Mis meenub õpetajatee algusest?

LAURI LEESI,
Tallinna prantsuse lütseumi direktor:
„Meenub naljakas seik esimesest tööaastast Gustav Adolfi gümnaasiumis. Andsin tundi neljandas või viiendas klassis, kus teiste õpilaste hulgas oli muide ka Tõnis Lukas. Klass asus esimesel korrusel, oli ilus kevadine aeg, aken lahti. Äkki märkasin, et mingid poisid huligaanitsevad hoovi peal. Hüppasin pikemalt mõtlemata aknast välja ja kutsusin poisid korrale. Nad ei osanud oodatagi, et uus õpetaja nii kiire on. Tõnis Lukas on mulle öelnud, et ta mäletab seda juhtumit hästi.”

TÕNIS LUKAS,
haridus- ja teadusminister:
„Minu esimene töökoht oli Rõngu keskkool. Majand ei jõudnud mu korterit Rõngu poe peal õigeks ajaks ära remontida ning nii magasin algul hea kolleegi ja õpetaja Arvet Silgu suures toas diivanil. Õpetaja Silk oli tõeline seltskonna hing, tema juurest käis palju rahvast läbi ja kohalikku ellu sulandumine ei olnud seega probleem. Varsti lõin kaasa näitetrupis, osalesin kõigis etendustes, mida lavale toodi. Ise asutasin seal muinsuskaitse seltsi ja algatasin Vabadussõja monumendi püstitamise. Juhendasin ajalooringi. Endise kergejõustiklasena treenisin poisse ka kergejõustikus.”

NEEME KATT,
Jõgeva ühisgümnaasiumi keemiaõpetaja:
„Kuna olin Saksamaal üliõpilasmalevas, jõudsin oma esimesel tööaastal Jõgevale alles 2. septembril. Kooli jõudes sain teada, et mul tuleb anda kohe kuus tundi, neist viis bioloogiad. Olin tööle võetud küll keemiaõpetajana, aga bioloogiaõpetaja oli ära läinud ja nii pandi ka tema tunnid mulle. Seisin siis seitsmenda klassi ees ega osanud midagi rääkida. Ütlesin, et kordame eelmisel aastal õpitut. Võtsin laualt astri ja küsisin, mis osad sel on. Öeldi, et õis, vars, lehed, aga siis hakkas esimese pingi õpilane (praegune tuntud bioloog) põhjalikult selgitama, millised servjad ja roodsed astri lehed on. Ehmusin selle peale ära, panin lille vaasi tagasi ja ütlesin, et räägime parem Saksamaast. Rääkisingi sel päeval kõikides klassides Saksamaast.
Terve esimese kuu võtsime kolhoosis kartuleid. Vihma sadas, elasin ühiselamutoas, kus kütet ei olnud, riided olid kogu aeg märjad. Kui tunnid lõpuks peale hakkasid, oli vaja ruttu hindeid saada. Tegin kõikides klassides kiiresti kolm tunnikontrolli ja sain kuulsaks kahtede suure hulgaga. Pärast esimest veerandit tuli ministeeriumist brigaad kooli kontrollima ja siis sain nende kahtede pärast nii põhjalikult piki päid ja jalgu, et hakkasin mõtlema, kas ma üldse tahan õpetaja olla.
Meenub ka matkaringi asutamine. Algul tuli kohale kuuskümmend õpilast ja ma mõtlesin, kuidas neid vähemaks saada. Korraldasin rabamatka ja ütlesin, et kes kaasa ei tule, see matkaringi ei pääse. Tuli kolmkümmend õpilast. Pärast matka kadus veel kümme õpilast ära, aga järelejäänutega käisime aastaid matkadel, ka mägedes ja kõrbetes. Arvan, et just matkaring aitas mul luua õpilastega niisugused suhted, nagu koolis vaja on.”

KRISTA MÄGI,
Rapla Vesiroosi gümnaasiumi eesti keele õpetaja:
„Minu esimene töökoht oli Laatre 8-klassiline kool Viljandimaal, kus liitklassid olid ka põhikooliosas. Kokku olid pandud neljas ja kuues, viies ja seitsmes klass jne. Neli aastat ma seal koolis olin ja see oli mu elu parim koolitus, sest liitklass õpetas tundi väga täpselt planeerima: kes mida ja millal loeb, kes töötab samal ajal iseseisvalt jne.
Alguses oli muidugi nutumaik suus, tundsin ennast vettevisatud kutsikana, kes peab ise välja ujuma, sest keegi polnud mulle liitklassis õpetamist õpetanud. Õnneks olid klassid väiksed ja sain hakkama. Võimalik, et mu huvi õppe diferentseerimise vastu pärineb just sealt.
Andsin seal poistele ühtlasi kehalist kasvatust. Suusatasime ümber koolimaja ja tegime ka kaugemaid matku. Võrkpall läks meil nii hästi, et käisime maakonnavõistlustelgi.”

KÜLLIKI KASK,
Tartu Karlova gümnaasiumi eesti keele õpetaja:
„Klassijuhatajatel oli 30+ aastat tagasi kohustus kodusid külastada. Mul elas Annelinnas mitu õpilast, seepärast otsustasin alustada just sealt, et ühe õhtuga mitmes kohas ära käia.
Sõitsin umbes kella seitsme paiku taksoga esimese kodu juurde. He­listasin. Peretütar tuli ise avama ja hõiskas, et õpetaja tuligi. Emal olid juba salat, võileivad ja kohv valmis, vanaema lõpetas just kookide küpsetamise. Kaeti laud, kogu pere kogunes kokku, pidulikud riided seljas. Klassijuhataja ju tuli külla, tähtis päev. Ja nii ma seal istusin ja vestlesin, kuni oli juba liiga hilja järgmisesse peresse minna.
Meenub ka üks lõpukirjand. Tollal oli eksamiruumis hulk raamatuid, mida õpilased võisid kasutada. Aga komisjoni ette tuli üks tõsine noormees ja pahandas, et Brežnevi „Väikest maad” pole. Selle peale jooksis üks komisjoniliige kohe poodi seda raamatut ostma. Õpilase õigusi pidi juba siis austama.”